Riigikogulane vastab kohaliku toidu kohta

KÜSIMUS–VASTUS • Kogu maailmas kogub populaarsust kohaliku toidu tarbimine, kuna kohalik toit on harjumuspärasem. Selle transpordiks on kulutatud vähem kütust ja seega sellega ka vähem keskkonda saastatud. Samuti annab kodu lähedal kasvatatud toidu tarbimine tööd kohalikele inimestele. Küsisime Kagu-Eestist valitud Riigikogu liikmetelt, milliseid kohaliku toidu kaubamärke nad teavad ja kas nad tarbivad ka Kagu-Eestis toodetud toitu. Täpsemalt olid küsimused sõnastatud nii:

1. Milliseid kohaliku toidu kaubamärke te Kagu-Eestis teate? 2. Kas tarbite ise Kagu-Eestis toodetud toitu? Kui jah, siis mida?

Vastused on toodud vastamise järjekorras.

Valdo Randpere (Reformierakond): Tean ja tarbin Nopri talu tooteid ning Mooska suitsuliha. Ka mett olen juba aastaid ostnud Võrumaalt. Alati, kui Kagu-Eestis käin, katsun kaasa osta ka kohalikku leiba.

Priit Sibul (IRL): Kohaliku toidu temaatika on minu jaoks väga oluline ja seda õige mitmel põhjusel. Ühelt poolt tegeleb minu ema Valgas igapäevaselt lasteaedade toitlustamisega. Ka seal kasutatakse võimaluse korral kohalikku toitu, näiteks juurvili tuleb Jaagumäe talu maadelt, lihakraam Otepäält Edgari lihatööstusest ning Maks & Mooritsast ning leib-sai ASist Lõuna Pagarid.

Teiselt poolt olen MTÜ Põlvamaa Patrioot liige, mis tegeleb kohalike kaupade ja teenuste tarbimise propageerimisega. Ka selle MTÜ liikmete hulka kuulub hulk kohalikke tootjaid, kes esindavad mitmeid kohalikke kaubamärke. Näiteks lihatootjatest esindavad Karni kaubamärki AS Arke Lihatööstus ja AS Lihapagar, kondiitri- ja pagaritööstusest AS Lõuna Pagarid, kelle toodete hulgast on minu lemmikud Pilve batoon ning Värska Tummõ, aga väga maitsvad on ka linakuklid. Vee- ja karastusjookidest on üle Eesti tuntud AS Värska Vesi, kelle toodetest on minu vaieldamatu lemmik mineraalvesi Originaal, millel hiljuti ka „mullivaba” variant välja tuli. Lastele aga meeldivad limonaad Kannike ja Setu Kali. Lisaks neile tootjatele otsin kohalikust kaubandusvõrgust alati ASi Paadi Pagari leibasid, kus ühtviisi maitsvad on nii vormileib kui ka Mihkli leib. Loomulikult tarbin ka Maks & Moorits tooteid, mida toodetakse nii Valgas kui ka Vastse-Kuustes. Viimase aja lemmikuks on kujunenud OÜ Luha AV Savvu Sälläliha.

Heimar Lenk (Keskerakond): Avalikult müügis olevaid Kagu-Eesti kaubamärke ning toiduaineid tean Nopri talu kohupiimadest kuni Lõuna Pagarite leiva- ja saiatoodeteni välja. Väga meeldib Arke Lihatööstuse Karni maksapasteet. Kui mõni tuttav mark letil silma hakkab, ostan ära. Ikkagi kohalik toode.

Eriline huvi ja austus on mul Otepää Lihatööstuse Edgar sinkide ja vorstide vastu – väga hea kvaliteediga ning maitsvad hõrgutised. Mis aga kõige tähtsam – firma omanik ja suur lihatoodete asjatundja Maie Niit kasutab oma tootmises vaid kohalikku toorainet, mille eest on ta pälvinud ka Eesti talupidajate ja loomakasvatajate suure lugupidamise, tarbijatest rääkimata. Kui ma ka Tallinnas Solarise keskuse kaubamajas või Nõmme turul Edgari toodangut näen, panen ikka mõne asja korvi.

Rõngu kanti sattudes ostan alati mõne sooja leiva või saia autosse. Mulle meeldib kohe krõbeda leiva otsast tükk murda ja samas suhu pista. Rõngu pagaritööstus, kus letile tuleb leib-sai otse ahjust, on priima.

Torte toon tavaliselt aga Tallinnast kaasa. Pealinna magusa maitse on pisut teistsugune ja meeldib ka siinsele rahvale väga. Teinekord on kohe öeldud, et kui tuled, too torti. Valijatega kohtumistele siin Kagu-Eestis olen kringlit ikka Toompea lossi puhvetist tellinud. Pärast lauas hea nalja visata, et näe – igaüks saab riigipirukast tükikese hamba alla.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Tean veetootjat Värska Vesi, leivatööstust Lõuna Pagarid, kiirtoiduvalmistajat Näps, lihatooteid valmistavaid Karnit, Lihapagarit ja Edgarit. Need on need kaubamärgid, mis tulid kohe meelde. Olen ka nende kaubamärkide toodangu tarbija. Tarbin selle pärast nende toodangut, et nende tooted on pärit meie kandist, on värsked ja sisaldab vähe säilitusaineid. Ostuga toetan piirkonna ettevõtlust ja ka töökohtade olemasolu. Jätkugu nende kaubamärkide omanikel mõistust ja kannatlikkust neid kaubamärke edasi arendada ning neid mitte maha müüa!

Minevikust võib mäletada mitmeid kaubamärke, mis maha müüdi – nüüdseks on paljudel juhtudel töökohad seoses tootmise lõpetamisega kadunud.

Rein Randver (SDE): Kohalikul toidul on kohalik tooraine, ta on kohapeal toodetud, tema tarneahel on lühike. Reeglina on kohalik toit mahe ja kvaliteetne. Läbi aastate on kohalikud mõistnud, et kauba tootmiseks ja realiseerimiseks tuleb teha koostööd, luua võrgustikud. Headeks näideteks on Põlvamaa Rohelisem Märk, Uma Mekk, Lõuna-Eesti koostöö. Tähtis on, et ühistegemine on kõigi soov ning tegijad oleksid konkurentsivõimelised ja jätkusuutlikud.
Kohaliku tootja kaupa ostan turult, laatadelt või kauplustest. Eelistatud on köögiviljad, pagaritooted ning liha- ja piimatooted.

Inara Luigas (MTÜ Demokraadid): 1. Rääkides Kagu-Eesti kaubamärkidest turgatab otsekohe pähe Uma Mekk, selle logo ja siis veel mitu tublit naist, kes selle märgi all oma tooteid müüvad. Loomulikult olen ostnud ka Uma Meki tooteid ja need kõik on olnud imemaitsvad.

2. Olen ostnud väikestes purgikestes maitsekastmeid. Neid on Võru poodides ikka müügiks olnud. Olen ostnud ka kuivatatud maasikaid ja marju. Kunagi sain vaarikapulbrit ja maasikapulbrit, need pidid ka Võrumaa ökoloogilised tooted olema. Panin neid pulbreid saiakestesse kaneeli asemel. Saiad said päris head, lapselapsed igatahes kiitsid, kui piimaga neid maiustasid.

Kui laatadel käin, pistan ikka mõne Uma Meki toote kotti. Mulle maitses väga Iti tehtud juuretisega tume sai. Sain seda eelmisel aastal Võrumaa põllumeeste päeval. Oli tõesti erilise maitsega ja väga hea. Kas ta teeb seda Uma Meki sarjas, ei oska öelda.

Ma ise teen ka palju toitu naturaalsetest ja ökoloogilistest algainetest. Küpsetan saiu ja teen sõira. Suvel katsun kohupiima teha ning hästi palju lihtsat toitu oma köögiviljast ja metsaandidest.

Ester Tuiksoo (Keskerakond): Hindan kõrgelt selliseid erimärgistusega toiduaineid, sest neil on lisakvaliteedi garantii. Sellist kohalikku toidu väärtustamist on enne meid tehtud paljudel maadel, näiteks üks vanimaid kohaliku toidu märke on 1965. aastal loodud Schlesvig Holsteini Liidumaa toodete märk ning kes meist ei teaks itaallaste Parma sinki. Olen väga otseselt selle teemaga kokku puutunud alates 1997. aastast, kui oli võimalus õppida toiduainete turundust Saksamaal põllumajandusühenduses DLG (Deutsche Landwirtschafts Gesellschaft). Selle tulemusena loodi Eestimaa põllumajandustootjate ning toiduainetetööstuste toodete paremaks tunnustamiseks Eesti põllumajandus-kaubanduskojas Tunnustatud Eesti Maitse ehk pääsukese- ja ristikumärgid. Aga Võrumaa partnerluskogu ja maavalitsus on teinud ära tänuväärse töö ja tänaseks on olemas suurepärane Uma Mekk, olen ka külastajana nendel messidel osalenud. Tean, et selliste märkide loomine nõuab suurt veenmistööd, häid toidukvaliteedi eksperte, loomulikult raha ja suurt tahtejõudu algatajate poolt.

Tean, et Uma Meki märgistust kannavad Taarapõllu talu kartul, mustikakrõps, Nopri sõir, Alt-Lauri talu erinevad kastmed, suitsulihatooted. Tunnustust väärib loomulikult ka Kubija hotell, kus väärtustatakse kohalikku – rahvuslikku menüüd.

Teine väga tore algatus on loomulikult märk Põlvamaa Rohelisem Elu – Põlva Tarbijate Ühistu on mõnes poes kenasti loonud nendele toodetele eraldi väljapaneku osa, lemmikuteks on mul nende hulgas Zerna talu jahu ja teraviljatooted.

Soovitan kõigil ostjatel panustada kohalikule tootele, jälgida erimärgistusi, nii jääb raha oma maakonda. Ja kui oma naaber on edukas, muutub ka meie endi elu edukamaks. Uma Meki tegijatele ja toodete valmistajatele palju jõudu kohalike traditsioonide loomiseks ja uma toidu tootmiseks. Igati väärt tegemine!

Urmas Klaas (Reformierakond): Väga meeldiv on, et kohalik toit läheb üha rohkem hinda, et seda oskame ise väärtustada ja ka külalistele pakkuda. Riigikogu Kagu-Eesti saadikurühma juhina osalen praegu Võru instituudi juhitava Vana-Võrumaa kultuurilis-majandusliku arenguprogrammi kokkupanemisel, et juba järgmisest Euroopa Liidu eelarveperioodist käivitada arenguprogramm nende ettevõtjate aktiveerimiseks ja toetamiseks, kes toodavad Vana-Võrumaale iseloomulikke asju, sealhulgas kohalikku toitu.

Põlva maavanema ametis alustasin 2005. aastal konkursiga „Eelista Põlvamaist”, mille mõte oli, et kohalikud tootjad julgemalt oma head toidukaupa pakuksid ja kauplused neid tooteid selgemalt üldisest valikust välja tooksid ning kohalikule toidukaubale rohkem reklaami teeksid. Kohaliku puhta toidu tutvustamiseks ja turistide meelitamiseks alustasime ka seni väga populaarse ökofestivaliga. Sellist suunda esindab ka Uma Mekk – samuti väga hea algatus ja juba tuntud kaubamärk. Esimesel ökofestivalil said turunduse mõttes tugeva tuule tiibadesse ka kõigile tuntud Kõlleste Kommimeistrite tervendavad maiused.

Kõige paremad kohaliku toidu müügimehed oleme me kõik ise siin Kagu-Eestis: sööme ise, kiidame teistele ja ka kingime külalistele. Et kohalik toit saaks olla veelgi parem müügiartikkel, on vaja, et tootjad rohkem koostööd teeksid. Seda nii tootmise mõttes kui ka turunduse mõttes.
Ise eelistan alati kohalikku kaupa.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Ajalooline kogemus, hakkajad inimesed ja korralik tooraine on teinud meie piima-, liha- ja pagaritooted üle Eesti tuntud ning armastatud toodeteks. Vaatamata suurtööstuste omanike vahetustele on õnneks endiselt tegemist kaubaga, mille kvaliteedis võib kindel olla.

Aga lisaks suurtele on väiksemaid, oma nišis väga hästi läbi löövaid kaubamärke: Lihameister, Arke Lihatööstus, Otepää Lihatööstus, Värska Vesi, Lõuna Pagarid, Nopri Talumeierei. Kõlleste Kommimeistrite šokolaad on aga tänu oma erilisusele ja kvaliteetsele toorainele iga maiasmoka unistus.

Ise eelistan võimalusel ikka kohalikku toitu. Siinsete jahimeeste vorstid, suitsusaunas valminud sink, kohalikust järvest püütud kala, Peipsiveere sibulad ja isekorjatud seened on parimad. Ja tõeliselt hea on tõdeda, et lisaks tootjatele tegutsevad meil suurepärased kohalikud söögikohad nagu Seto Tsäimaja, Kiudoski Restoraan, Tammuri talu ja Pühajärve restoran, kus pakutav viib alati keele alla.

Ülo Tulik (IRL): Olen kohaliku toidu tarbija ja teen seda igal sobival võimalusel. Kõige enam tarbin toitu, mis on oma talus kasvatatud ja metsast jahi tulemusel koju toodud. Oma talust olen tänu oma noorema poja hobile ka iga-aastase mee saanud. Kõige enam tarbin Nopri talu ja Arke Lihatööstuse toodangut.

Setumaal olles kasutan igat võimalust nende köögiga tutvumiseks ja parimad leivad tulevad minu arvates Haanjamaa taludest. Tundub ka, et Eda Veeroja saunas suitsetatud liha kogub järjest rohkem tarbijaid. Edgar Koltsi talu toodang on aga see, mida minu suureks üllatuseks saab ka lennureisidel otse lennukist osta ja vajadusel ka tarbida.
Kohaliku toidu tähtsust on raske alahinnata.

Kalvi Kõva (SDE) ei vastanud.