Ettevõtlisk Varstu vald. Turismi toetusrahad peaks suunama tootmise turgutamiseks

OÜ AP Puit eesotsas Andrus Ploomiga on Läti piiri ääres Krabil tegutsenud juba üheksa aastat. Ettevõttes saab hetkel tööd seitse inimest.

Riskid hajutatud kolme toote vahel

2002. aasta sügisel alustati OÜs AP Puit mööblidetailide valmistamisega, millele lisandus paari aasta pärast puittaara tootmine. Läbi õnne ja isiklike tutvuste õnnestus leida suurtellija aktsiaseltsi Saint-Gobain Glass Estonia tehase näol. Nendele tehakse kaste autoklaaside pakendamiseks.  
Headel aegadel valmistas mööblidetaile 25 inimest, nüüd ainult neli. Kui Ameerikas kinnisvarabuum läbi sai, siis lõppesid ka mööblidetailide tellimused. „Kuna allhange mööblitööstusele oli väga töömahukas, siis nende tellimuste ärakukkumine mõjus meile ikka väga rängalt,” meenutab Ploom mõne aasta tagust krahhi.

Õnneks suudeti leida kiiresti teine tellija ja toodet muuta. Mahud aga endisele tasemele enam ei tõusnud.

Ploomi hinnangul liikus mööblitööstus ülemöödunud aasta suvest alates tõusujoones, kuid eelmise aasta teises pooles hakkasid mahud taas vähenema ja tundub, et mööbli valmistamine on uuesti kokku tõmbumas.

Õnneks läheb autoklaasikastide äri hästi. „Selles ei ole vähenemist olnud, pigem tehas isegi suureneb ning see tagab meie jaoks pideva ja kindla tellimuse,” räägib Ploom. Töö on väga materjalimahukas, aga rakendust leiab seda tehes ainult kaks inimest.

Kolmandaks tegevusvaldkonnaks on jäätmetest saepurubriketi valmistamine. Viimane soe talv vähendas selles vallas kõvasti tellimuste arvu. Ploomi arvates pole aga muretsemiseks põhjust: „Kui ei ostetud sel talvel, ostetakse järgmisel.” Pealegi visati varasemalt saepuru lihtsalt minema ega teenitud selle pealt üldse midagi. Praegu võib briketitootmist nimetada jäätmetelt saadud lisateenistuseks. Põhiliselt läheb puitbrikett vahendaja kaudu ekspordiks ning jõuab Saksamaale ja Taani.

Kus on Eesti ääremaa?

Küsimusele, miks Ploom ise enda elu raskemaks tegi ja ettevõtte peamistest turgudest kaugele Eesti tagumisele piirile rajas, vastas mees küsimusega, et kus Eesti ääremaa tegelikult üldse asub? „Perega Eestit mööda ringi sõites olen märganud, et Tallinnast 100 kilomeetri raadiuses seisavad tühjad mahajäetud taluhooned ja ma nimetaksin pigem neid piirkondi ääremaaks,” selgitab Ploom oma arusaamist mõistest „ääremaa”. Võrumaal ei seisa talud tühjalt.

Mis puudutab aga turgude kaugust, siis sellise spetsiifikaga tootmise jaoks nagu AP Puidul, ei oma asukoht mingit tähtsust: „Eesti on nii väike, et kui tegu ei ole just toiduainetega, mis vajavad igapäevast transporti, siis ei saa ka suuremast kütusekulust rääkida. Euroopale oleme meie siiski 300 kilomeetrit ligemal kui Tallinn.”

Linnas elavad need, kes maal hakkama ei saa

Samas nendib mees, et ilmselt oleks ikka lihtsam olnud ettevõte luua Võru külje alla, sest seal ei oleks olnud teravaid tööjõuprobleeme. „Kümmekond aastat tagasi oli elu tükk maad lihtsam, aga 2006. suvel läks asi käest – pärast puhkust ei tulnud seitse noort inimest enam tagasi, kõik läksid ehitama,” meenutab Ploom. Ajapikku on mees suutnud end kohalike võimalustega kohandada: „Ma olen endale selgeks teinud, missugune on siin tööjõud ja mida ma siin teha saan.”

2002. aastal Krabile ettevõtet rajades tööjõuprobleeme veel ei olnud. „Nüüd on kõik endale rakenduse leidnud, kes siin-, kes sealpool piiri, vaba rahvast enam ei leia. Kahjuks on ka palju noori ära läinud,” nendib Ploom.

Mehe arvates on viga haridussüsteemis, et maale enam tagasi tulla ei taheta. Noortel soovitab ta mõelda nii, et kui linna ära lähen, siis tunnistan, et ma ei saa maal hakkama. Eks linnas ole ikka kergem. Noored võiksid Ploomi soovitusel ise töökoha loomisele mõelda, mitte oodata, et keegi pakuks tööd. „Tulge ja looge ise töökoht!”

Ploom rajas oma ettevõtte Krabile põhjusel, et tema kodukoht on siin. Hooned sai ta omal ajal väga soodsalt kätte. Mees on kindel, et kui oleks pidanud ehitama hakkama, siis ei oleks asi ära tasunud.

Praegu ei pea Ploom oma tegevust enam eriti ratsionaalseks. Pigem on ettevõtte eesmärk muutunud sotsiaalseks. Soov on hoida kohalikku piirkonda elus. Suurtest kasumitest praegu enam rääkida ei saa. 2006. aastal hakkasid palgad nii võimsalt kerkima, et tekkis päris suur miinus. Toodang läks tol ajal põhiliselt ekspordiks ja väljamüüdavate toodete hinda tõsta ei saanud. Pärast ettevõtluse kokkutõmbamist suudetakse taas korralikule kastitegijale maksta niisugust palka, et tal välismaale tööle minna ei tasu.

Riigi heaolu saab suureneda tööstust, aga mitte turismi toetades

Eesti turismist ja selle toetamisest ei saa Ploom üldse aru. Turismiga tegelejad pakuvad tööd ainult iseendale või oma perele. Lisaks teenib Eestis normaalse suve korral turismilt ainult kolm kuud aastas. „Kui mina peaksin nii toimima, et kolm kuud aastas teen tööd ja ülejäänud osa aastast ei tee, siis ma küll hakkama ei saaks. Ma ei saa aru selle meeletu raha kulutamise mõttest, mis Eesti turismi on pumbatud. Selle raha oleks pidanud suunama tootmisse, siis saaksime rääkida majanduse tõusust ja stabiilsusest, mis tagaks ka riigi ning inimeste heaolu tõusu. Praegu käib riigi ülalpidamine meile selgelt üle jõu,” kritiseerib Ploom toetuste jagamise põhimõtteid.

„Kui mina oleksin selle raha pannud turismi, mis ma praeguseni tööstusesse olen investeerinud, ei suudaks ma nii paljudele inimestele tööd pakkuda, kui praegu suudan,” lausub mees veendunult.