Balti riikide uued väljakutsed

1997. aastal käisin Leedus Klaipedas Eesti kaitseväelasena Balti koostöö küsimustes. Tegemist oli sõjalise koostööga, mille eesmärk oli meie koostöö Ameerikaga, et valmistada ette võimalikku ühinemist NATOga. Kõik kolm Balti riiki olid juba ÜRO rahuvalvajate koosseisus õppinud koos tegutsema Kosovos, Bosnias ja Horvaatias, kasutades NATO relvi ja taktikat. Sel ajalgi veel tundus kuulumine NATOsse unelmana, mida vähesed meist uskusid lähemas tulevikus tõeks saavat. Eesti kaitsevägi töötas väga tihedalt koos mitmete riikidega, näiteks Taani ja Saksamaaga, aga kõige tõhusamalt Ameerikaga – kohe, kui Eesti iseseisvus oli taastatud. Ka veel praegu ei saa paljud aru, kui palju tänu me võlgneme ameeriklastele nende toetuse eest meie iseseisvuse taastamisel.

Mäletan, kuidas peaaegu kogu Eesti kaitsevägi seisis rahulikult Eesti–Läti piiril, et pääseda Läti territooriumile, sest kellelgi polnud tulnud pähe Läti piirivalvele meie kavatsustest teada anda. Meie Baltic Challenge koosnes tohutust hulgast igasugustest veokitest ja arvukatest relvastatud kaitseväelastest. Võib ainult ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui just sel päeval oleks venelased otsustanud Eesti okupeerida, samal ajal kui Läti piirivalvurid meie kaitseväelaste passe ükshaaval rahulikult kontrollisid, et neid oma riigi territooriumile lubada. Kuidas said lätlased kindlad olla, et meie neid ei okupeeri? Et me pole maskeerunud venelased,  kes mängivad rahulikke eestlasi?
Mäletan, kuidas USA sattus avalikkuse negatiivse tähelepanu alla, kui üks sõdur teatas, et kõik Leedu tüdrukud näevad välja nagu prostituudid. Seejärel pidi avalikkussuhete juhist ohvitser kohalikus Leedu raadiojaamas asju selgitama. Ta ütles: „Nende sõnadega ei tahetud öelda, et kõik Leedu tüdrukud on prostituudid, vaid seda, et Ameerikas käivad ainult prostituudid nii riides nagu Leedu tüdrukud!” Tookord mõtlesin, et head kosmeetikatooted polnud ju Venemaa okupeeritud riikides kättesaadavad ja kui ajad muutusid, siis polnud ime, et naised meikisid end algul ehk liiga tugevalt.

Tookordsel reisil Leetu ma peale Klaipeda muud ei näinudki.

Kaunis ja turvaline Vilnius

Eelmisel nädalal oli mul jälle võimalus Leetu sõita, sedakorda Vilniusesse. Ühel minu äripartneril oli seal isiklikke asju ajada ja tema sõber soovis seal toimuvalt suurelt autooksjonilt endale autot osta. Minu eesmärk oli kohtuda paari päikeseenergiaga tegeleva inimesega. Nii me siis sõitsimegi Leetu väikese bussiga, mille taga oli autohaagis.

1997. aastaga võrreldes oli tore see, et enam ei ole olemas piirivalvepunkte. Vanad piirivalvepunktid on nagu iidsed varemed. Oleks veel toredam, kui mõlemad riigid otsustaksid üheskoos neist korralikud turismiinfokeskused teha, selle asemel et nad seal tühjalt seisavad ja koledad välja näevad.

Mis aga ei olnud muutunud, olid Läti teed, mis olid kehvad juba siis ja on kehvad ka praegu, võrreldes Eesti ja Leedu teede olukorraga. Üks leedulane, kellega ma hiljem kohtusin, ütles, et tema meelest arvavad lätlased, et teed ei ole nende elus just kõige olulisemal kohal.

Vilnius meeldis mulle väga. Kesklinn on puhas ja avar ning meenutab Helsingit, aga on hoopis huvitavam. Linn tundus väga turvalisena. Tahtsin kohe oma naisele helistada ja öelda, et peame siia mitmepäevasele ekskursioonile tulema, et kõike lähemalt näha. Ka Riia on tore, aga natuke hullumeelse õhkkonnaga, samal ajal kui Vilnius läheneb Peterburi suursugususele.

Kõik kolm Balti riikide pealinna on vaatamist ja süvenemist väärt. Tallinn peab pingutama, et teistest mitte maha jääda.