Võib öelda, et Ülo Tuliku ametiaeg Võru maavanemana oli õnnestumine, sest ta suutis hoiduda maavanemaid kõige enam kimbutavast hädast — nähtamatuks muutumisest. Heast iseloomustusest ei pruugi tal töökoha hoidmiseks aga piisata. Avalikkus ei hinda maavanema edukust niivõrd faktide, kuivõrd oma emotsioonide põhjal. Maavanem on nagu väike president, kel võimu vähe, kuid kellega arvestatakse kohapeal ka siis, kui otsest kohustust selleks pole. Sellel ametikohal läbi kukkuda on üsna raske, pigem on oht muutuda nähtamatuks.
Viis aastat tagasi ei pannud Võrumaa Teataja Tulikule suuri lootusi, sest mida ikka oodata ametnikult, kel puuduvad reaalsed võimalused (loe: raha) maakonna arengut muuta, tasakaalustada, kuigi seadus seda temalt nõuab. Pealegi räägiti toona haldusreformist, mis maavalitsused praegusel kujul maa pealt minema pühib.
Tulik ületas ootusi: ta ei ole viis aastat kabinetiaknal pilvi lugenud. Maavalitsuse osalusel on algatatud hulk ettevõtmisi, mida seadus maavanemalt otseselt ei nõua. Näiteks sai Võrumaalt alguse hajaasustuse veeprojekt.
Kas Tulik jätkab maavanemana, pole teada. Lähemalt kuuleme sellest siis, kui IRLi kuuluv regionaalminister Siim Kiisler on oma valiku teinud. Valikukriteeriumidest teab aga vaid IRLi peenem seltskond. On olemas võimalus, et Võru maavanema koht antakse kellelegi preemiaks aktiivsuse eest parteitöös. Paraku pole maavanemaks saamise eelduseks niivõrd lojaalsus maakonnale ja selle inimestele, kuivõrd parteile.
Tegelikult ei tea me kindlalt, kas Võru maavanema koht jääb IRLile. Pole võimatu, et Reformierakond kaupleb selle endale, sest mullu sügisel Võru linnas toimunud võimuvahetuse järel paisati tööturule hulk tubase tööga harjunud reformierakondlasi, kes endale rakendust otsivad.
Esialgu jääb mulje, et Võru maavanema kohale tuleb uus inimene. Ei saa välistada, et Tuliku järgmiseks töökohaks on Võru linnavalitsus, kus talle saab kuuluda küll ainult üks amet.
