„Nende tühiste rahvusküsimuste pärast — kui palju ruumi, aega ja mõtteid läheb enne, kui jõuab loomingu juurde,” tunneb Igor Kotjuh pahameelt, kui uurida temalt, kuidas ta tunneb end venelasena niivõrd padueestlaslikus linnas nagu Võru.

Igor Kotjuh on sündinud Võrus ja käinud siin vene koolis. Kui ta 2000. aastal koos fotograafist venna Dmitriga Tartu ülikoolis eesti keelt võõrkeelena ja eesti kirjandust tudeerima asus, sai temast Tartu elanik ja aja jooksul ka Tartu kirjanik. Tõsi, 2004/2005. õppeaastal viis tee ta ka Tallinna pedagoogikaülikooli kirjalikku ja suulist tõlget õppima. Olles mullu elanud viis kuud Norras, kolis ta koos abikaasa Svetlanaga selle aasta alguses Võrru tagasi. Tänavu juunis sündis perre esiklaps — poeg Robert Milan.

Igor läks koos abikaasa ja vennaga Norrasse Kristiansundi linna lähedal asuvasse kalatööstusesse tööle möödunud aasta augustis, nädal pärast oma pulmi. Igor ja Dima rookisid lõhet, Sveta pesi. Elati valges majas Atlandi ookeani kaldal. Igor meenutab, et alguses oli joovastus ookeanist tohutu, pidu iga päev, aga pikapeale hakkas ta igatsema kodu ja väikest Tamula järve. „Vaata, kui armas ta on,” osutab ta Tamulale.

Norras käiku meenutab nüüd vennaga kahasse tehtud näitus „Atlandi-Norra pildis ja luules”, mis ripub kuni 8. oktoobrini Kandle teise korruse galerii seintel. Dima on teinud fotod, Igor otsustas fotoallkirjad asendada luuletustega. Mais oli näitus üleval Tartu ülikooli raamatukogus. Plaanis on need pildid ja luuletused ka teistes Eesti linnades näitusesaali seada.

Plaan tuua kirjanikud Võrru

Võru eluga taas kohaneda on raske, tõdeb noor mees. Vahepealsete aastatega jõudis ta harjuda Tartu kutselise kultuuriga ning sellega, et inimesed on seal avatud uutele ideedele. Seal pole tähtsust sellel, kas idee väljakäija on eestlane või venelane, lühikese või pika CVga, noor või vana.

Võru jääb ikkagi Võruks, nendib Igor. Ent kuna ta Võrru juba tuli, siis ei hoia ta oma ideid Võru jaoks vaka all. Talle tundub, et Võrus võiks korraldada kirjandusliku suvekooli, kus osaleksid noored ja vanemad kirjanikud, oleks nii luule- kui ka proosarühm. Kirjanikud loeksid oma loomingut üksteisele ette ja arutleksid selle üle, kogenud kolleegid avaldaksid arvamust ja annaksid nõu. Igor on ise Moskvas seesugustel kokkusaamistel osalenud.

Veel võiks Võrus korraldada kursuse vene autorite jaoks. Igor on Moskva kirjanikega sellest juba kõnelnud, nad oleksid nõus Eestisse tulema. Eesti huvitab neid isegi väga, tähendab ju Eesti nende jaoks juba ammu Euroopat. Võrumaa kaunid turismitalud, Kreutzwaldi majamuuseum, omapärane võru keel ja kultuur ning mõnus folkloorifestival sobituksid tema arvates väga hästi mõlema kursusega.

Kirjandusürituste korraldamine ja kirjandusinimeste ettevõtmiste eestvedamine on Igori jaoks tuttav tegevus. Kolm aastat on ta olnud üks Tartu kirjandusfestivali Prima Vista korraldajaid.

Tuulelohe kolis veebi

Ka oli ta aastal 2003 Tartus asutatud kakskeelseid autoreid koondava kirjandusrühmituse Tuulelohe esimees. Tuulelohe korraldas Tartus avalikke kirjanduslikke üritusi, kutsus autoreid Eestisse esinema, tõlkis eesti autorite loomingut vene keelde jm. Tänavu kevadel sai Tuulelohe aeg otsa ning see jätkab nüüd internetiportaalina www.tvz.org.ee. Igor on portaali toimetaja. Saidi baasil ilmus kevadel venekeelne almanahh „Tuulelohe”. Järgmine tuleb välja novembris ja sealt võib leida vene kirjandust balti aktsendiga.

Noormehe enda kõige suurem tõlketöö on fs-i (kodanikunimega Indrek Mesikepp) luulekogu „2004” tõlkimine vene keelde. Raamatuna ilmus see tänavu jaanuaris. Seda luulekogu peab Igor üheks paremaks ja võimsamaks viimasel aastal Eestis ilmunute seas. Kui Igor käis Moskvas fs-i loomingut tutvustamas, siis öeldi seal, et fs sarnaneb mõneti vene luuletaja Kirill Medvedeviga. Nii otsustaski ta Medvedevi luule omakorda eesti keelde transleerida.

Veel on Igor eesti keelde mugandanud näiteks Kristiina Ehini, Doris Kareva ja Jaan Kaplinski loomingut. Tal on plaanis välja anda paar luuleantoloogiat: tutvustada eestlastele Venemaa silmapaistvamate noorautorite (sünniaasta pärast 1980) loomingut ja venelastele eestlaste oma. Koos Aare Pilvega on aga eesmärk avaldada vene luule antoloogia sealsete säravamate autorite loomingust aastatest 1990-2005. Suurem osa eestlasi ei tunne ju paraku isegi selliseid nüüdisaegseid vene staarluuletajaid nagu Veera Pavlova, Timur Kibirov, Aleksei Tsvetkov, Kirill Medvedev jt.

Piiripealne kirjanik

Igori ja tema pere elus on olulisel kohal nii eesti kui vene keel. Pere toidab end kahest allikast: kodus käivad eesti ajalehed-ajakirjad, aga vaadatakse vene telekanaleid.

„Mul on raske ennast defineerida,” ütleb ta oma rahvusliku identiteedi kohta. „Kõige enam mulle meeldib selline väljend nagu piiripealne või piiriäärne. Oled korraga kahel alal: eesti keel ja vene keel, eesti kultuur ja vene kultuur, eesti kirjandus ja vene kirjandus. Ma ei eelista üht või teist, mind huvitab kahe poole süntees.”

Kui Igor Kotjuh 2000. aastal oma elu esimese luuletuse kirjutas ja kirjandusinimese teekonda alustas, leppis ta endaga kokku, et kirjandust loob ainult oma emakeeles ehk vene keeles, aga seejärel tõlgib ise oma luuletused eesti keelde.

Juba lapsepõlves otsustas nüüdseks Eesti kirjanike liitu kuuluv Igor, et teda köidavad raamatud, tookordki proovis ta midagi kirja panna. Enne oma esimese luuletuse „Üksilduse tähendus” valmimist, mis ilmus ka Võrumaa Teatajas, tegi nooruk lehele kaastööd, olles pühendunud portreelugude treimisele. Portreelood olid tema jaoks suurim väljakutse ajakirjanduses, sest tal on enda sõnul miskipärast tung elavdada teksti näiteks omadussõnadega. Uudisloos sellist ilukirjanduslikku võtet üldjuhul kasutada ei saa. Ühe portreeloona meenub Igorile artikkel kohalikust koorilauljast ja meditsiiniõest Veevi Hõrakust, kes tookord võitis telesaates „Reisile sinuga” reisi välismaale.

Peale Võrumaa Teataja on Igor kaastööd teinud ka Tartu Postimehele, Molodjož Estoniile, Estonijale ja ligi 200 korda esinenud Eesti Raadio venekeelsetes saadetes. Praegu esitab ta venekeelsele Postimehele ülevaateid vene kirjandusest.

Pere on kõige tähtsam

Just ajakirjanduse kaudu jõudiski noormees kirjanduse juurde, sest taipas, et ajakirjanduslikud tekstid vananevad liiga kiiresti.

Nüüd harjutab ta end üha enam mõttega, et kirjandus ongi tema elu pärisosa, peamine huvi. Vabakutselisena möödub tal nii kirjutamise, tõlkimise kui ka toimetamise tähe all suur osa päevast. Ent kirjanduse nimel pole ta nõus surema ega ka oma perekonda ohverdama. „Me oleme head sõbrad naisega. Kui ta vajab abi, siis lähen kohe appi, jätan muu pooleli,” sõnab ta.

Mullu kevadel avaldas Igor oma esimese luuleraamatu, venekeelse kogumiku pealkirjaga „Millal saabub homme?”. Raamatule on eessõna kirjutanud üks noormehe kirjanduslikke nõuandjaid Boriss Baljasnõi. Just Tallinnas elav Boriss oligi see, kes ütles Igorile, et kui riim luules tundub tema jaoks võõras, siis võiks ta proovida vabavärssi. Ja Igor prooviski.

Arvustajad on öelnud, et Igor Kotjuhi looming on eesti luule vene keeles. Ta arvab ühtlasi, et tõlkides ise oma luuletuse vene keelest eesti keelde, ei kaota see sisus midagi.

„Ma tunnen, et kui mu luuletused on eesti keeles, siis neil on mõnus elu, sõnad on harmoonilised. Mul on hea meel, et mu tekstid saavad elada kaks elu kahes keeles. Mulle tundub, et tihti ei olegi näha, et tekst on tõlgitud,” ütleb ta.

Igori luulet on avaldatud Sirbis, Vikerkaares, Loomingus, Vihikus, Tartu Postimehes ja mujal. Tema luule on sattunud ka Venemaa, Soome, Läti ja Leedu kirjandusväljaannete veergudele. Kõige enam meeldib talle endale aga 2004. aastal Venemaal välja antud luuleantoloogia „Nüüdisaegne vene luule väljaspool Venemaad”. Selles on avaldatud 36 riigi 244 autori looming. Üks autoritest on Igor.

Küsimusele milline on Igor Kotjuhi luule, vastab Boriss Baljasnõi, Eestis elav luuletaja, tõlkija, kriitik, kirjandusteoreetik ja -organisaator:

Me oleme tuttavad ligi viis aastat, sellest ajast, kui ta liitus ilukirjanduse tõlke kool-stuudioga. Kohe alguses ilmnes selgelt tema loominguline, teadmishimuline ja kohu­setundlik isiksus. Ta on mitu korda teinud ümber juba tõlgitud teksti, püüdes saavutada paremat tulemust.

Praegu töötame tõlkepro­jekti „Eesti kirjanik 1960ndatel” kallal. Igor on juba tõlkinud V. Luige, L. Seppeli ja J. Tuuliku loomingut. Lisaks on ta tõlkinud K. Ehini valikluulet ja töötab J. Ehlvesti raamatu „Hobune eikusagilt” tõlkimise kallal. 2003. aastal osales ta tõlkijate meistriklassi seminaril Peredelkinos, kus tema tõlked said teenitult kõrge hinnangu.

Ma ei tea, mis tuli enne, kas omalooming või tõlked, kuid see kakskeelne autor on särav näide uuest nähtusest meie jaoks. Kui veel hiljaaegu (mõnele inimesele nüüdki) vene literaat Eestis kuulus Eestile vaid n-ö geograafiliselt (st tema loomingus polnud muud Eestiga seotut kui vaid nimed, toponüümika jms), siis Igor Kotjuh on eesti literaat. Mitte üksnes sellepärast, et ta kirjutab ka eesti keeles, ja ka mitte sellepärast, et ta eelistab vabavärssi (mis on endiselt n-ö ebamugav vorm vene kirjanduses). Väga mitmeid tema venekeelseid luuletusi riskin nimetada eesti luuletusteks vene keeles. Siinjuures pole enam tegemist tõlkimisega, vaid, kui soovite, sisemise intermentaalse integratsiooniga.

Mis puutub luulekogusse „Millal saabub homme?”, siis see on huvitav ja omapärane raamat. Ühed luuletused selles on liiga lakoonilised vene lugeja jaoks, teised liiga otsekohesed eesti lugejale, kuid need võluvad oma siiraste intonatsioonidega ning kutsuvad kaasa elama lüürilise kangelase kõlbelisele otsingule. Võib-olla püüdleb autor liigselt sententsidele ja aforistlikkusele, kuid seegi on kooskõlas üleeuroopalise luuletraditsiooniga. Minu arvates on Igor Kotjuh huvitav nii loomingulise isiksusena kui ka oma sünteeskirjanduse poolest, mis on uus ja ebaharilik eesti kirjandusmaastikul, ometi kui ammu ennustatu ja kauaoodatu.