Tänavu on töötute arv kuust kuusse vähenenud. 1. veebruaril oli registreeritud töötuid Võru maakonnas 795, kolmapäevase seisuga aga 492, neist Võru linnas 166. Kui palju on aga maakonnas neid inimesi, kes on kaotanud igasuguse lootuse endale töö leida, ei tea täpselt keegi.

Olukorras, kus tööturuameti kohaliku esinduse juhi Jaan Veeroosi sõnul tööandjad lausa ründavad ametit, et see aitaks töökäsi leida, on iga töövõimeline inimene teretulnud.

Pingeline seis tööjõuturul on kestnud pikalt. Tööandjate keskliit ennustab, et lähema viie aasta jooksul luuakse Eestis juurde 100 000 uut töökohta, neist oma inimestega suudame täita umbes 80 protsenti. Ehk teisiti öeldes: viie aasta jooksul tuleks leida kohalikule tööturule umbes 20 000 inimest väljastpoolt Eestit.

Poliitikud ei soovi märtsivalimisi silmas pidades teemaga tegelda. See on mõistetav, sest levinud on arvamus, et eestlasest valija on võõrtööjõu sissetoomise vastu. Meelde tulevad okupatsiooniaastad, mil Eesti võõrtöölistega üle ujutati.

Ääri-veeri räägitakse võimalustest lubada hooajati riiki välismaa oskustöölisi, kuid piiride täielikku avamist kardetakse kui tuld. Ei ole erakonda, mis asuks jäägitult tööandjate poolel. Peaminister Andrus Ansip on seisukohal, et pigem tuleks tootmine riigist välja viia, kui tööjõudu sisse tuua.

Võib ennustada, et kui tööturuametil ja omavalitsustel lähebki korda heitunud inimesed tööle meelitada, on tegemist siiski vaid piisaga meres, mis tööjõupuudusele lahendust ei paku. Aga võib-olla on äraootava positsiooni valinud poliitikutel õigus. Võimalik, et hindade ja palkade kiire kasv meelitab viimaks Eestisse tagasi need inimesed, kes praegu töötavad raja taga, ning tööjõupuudus leeveneb loomulikul teel.