Mitte küll sellise pealkirja all, kuid üsna samasuguseid eesmärke silmas pidava uurimuse korraldasin tänavu kevadtalvel Võrumaa pensionäride seas. Ka Viljandimaad haaranud projekti juhiks oli Tallinna Ülikooli professor Taimi Tulva. Püüdsime selgitada tegureid ja põhjusi, mis mõjutavad eakate rahulolu eluga, samuti sotsiaalsete võrgustike tähendust pensioniikka jõudnud inimeste igapäevaelus. Käesolevas artiklis peatun põhiliselt nendel andmetel, mis tulid esile Võrumaa eakate uurimusest.Sissejuhatuseks tahan kõigepealt märkida Võrumaa pensionäride tublidust, saamaks jagu toimetulekuraskustest, elamist põhimõttel, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka peab saama.
Rõõmustades Võrumaa pensionäride vapruse üle, ei saa eakate praeguse olukorraga siiski rahul olla. Küsitletuist üle poole (55,7%) ütles, et tulevad majanduslikult enam-vähem toime, sest lihtsalt peab toime tulema, kuidas siis muidu. Peaaegu võrdselt oli eakaid, kes ütlesid, et nad tulevad hästi toime (19,3%), ning neid, kes ütlesid, et toimetulek on kehvapoolne ja väga raske on ots otsaga ühest pensionipäevast teiseni toime tulla (25,0%). Paremini saavad hakkama pensionärid, kes elavad koos laste või lastelastega, kellel on oma aiamaa, koduloomad.
Olukord muutub aga kardinaalselt siis, kui tervis vingerpussi teeb ega võimalda enam ei lisa teenida ega oma majapidamist pidada, ning vähe sellest, nõuab lisakulutusi ravimitele ja arsti juures käimisele. Siinkohal tahan rõhutada, et tervishoiu ja meditsiiniga seonduvad küsimused kujunesidki meie uurimuse kõige valulisemateks teemadeks.
Ei ole midagi iseäralikku selles, et vanuse tõusuga kasvab nende inimeste hulk, kes põevad mingit haigust, sageli ka mitut ja kroonilist haigust. Probleem on see, et haigete arv ja puuete ulatus meie eakate seas ületavad tunduvalt vastavaid näitajaid vanades ELi riikides ja Põhjamaades.
Seepärast ei ole midagi imelikku, et 41,2% küsitletutest pidas oma tervislikku seisundit viletsaks, tõsi küll, sama palju oli ka neid, kes oma tervisega rahul olid. Oma tervisliku seisundit pidas heaks või väga heaks 14,4% küsitletuist. Imetlemist väärivaks tuleb aga pidada 94aastase Juuliuse väga head hinnangut oma tervislikule seisundile.
Mis muret teeb?
Kinnitust leidis, et eakate inimeste seas on kõige levinumad haigused südame-veresoonkonna ja liigesehaigused. Uurimus näitas, et iga kolmas küsitletud pensionär põeb mõnd kroonilist haigust ning iga neljas mitut haigust. Millist laastamistööd teeb nende kõhnas tengelpungas ravimite ja abivahendite ostmine ning arstide vahet käimine, ei oska ükski noor ega terve inimene ette kujutada. Närvikulust ei tasu seejuures rääkidagi.
Uurimus kinnitas fakti, et üksielamine ei raskenda igapäevast toimetulekut mitte ainult majanduslikult, vaid ka vaimselt ja emotsionaalselt. Ei ole kellelegi teadmata, et üksijäämine tabab just naisi, sest väga paljud mehed lahkuvad meie seast, jõudmata pensioniikka. Üksi jäänud naispensionäride suurimad probleemid ongi seotud just meeste töödega (talvepuude hankimine, saagimine, lõhkumine, remont, aiatööd jne). Õnneks on paljudel eakatel häid lapsi, sugulasi, sõpru ja mõnikord saab abi ka vallast. Ja jälle tuleb toonitada, et eakatel, kellel on sügav või raske puue, on üksielamisel toimetulek väga vaevarikas ja iga abikäsi teretulnud. Puuetega inimeste ja üksi elavate eakate koduabisüsteem ning vabatahtlike abistajate võrgustiku loomine on Eestis lapsekingades, kuid vajadus selle teenuse järele on suur.
Keda tuleb kiita?
Tunnustada tahaksin Võrumaa pensionäride suurt ühiskondlikku aktiivsust.
Kui ikka kohalik omavalitsus toetab aktiivsemate eakate eestvedamisel tegutsevaid seltsinguid ega pea paljuks ka ürituste korraldamiseks raha eraldada, ei jää eakad neist kõrvale, kui just tervis alt ei vea. Rahvusvaheline eakate päev 1. oktoobril on üks, mida pidulikult tähistatakse paljudes kohalikes omavalitsustes. Küsitletud märkisid tunnustavalt võimalust osaleda seltsingute töös Antslas, Vastseliinas, Võru linnas ja vallas. Kiitust leidsid ka nende juhid Vilma Jaakson, Maie Kõrvel, Tiiu Matsin, Helgi Noormets jt.
Eraldi tahan ära märkida statsionaarse pensionäride kooskäimise koha vajadust. Kuulsin palju meeldivaid sõnu lühikest aega tegutsenud Võru pensionäride päevakeskuse ja selle juhi Eve Breidaksi kohta.
Küsisime ka seda, kuidas on eakad rahul oma elatud eluga. Vastused olid võrumaalastele omaselt läbimõeldud ja asjalikud. Tsiteerin neist mõnda: „Ei oska midagi kahetseda!”, „Tuleb rahul olla, midagi ju enam muuta ega tagasi võtta ei saa.” „Mis seal ikka, pikk elu elatud, peab olema rahul.” „Oleks võinud paremini minna.” Mütsi võtan maha aga selle sügava puudega inimese ees, kes ütles, et elu on elamiseks, mitte virisemiseks.
Mida teha?
Palusime küsitletuil välja tuua kõige valusamad probleemid ja teha ettepanekuid, mida oleks tarvis teha, et ka eakas inimene tunneks ennast ühiskonnas täisväärtuslikuna. Suurimat muret valmistab eakatele inimestele arstiabi kättesaadavus, iseäranis eriarstide juurde pääsemise võimalus. Kuid loomulikult teevad murelikuks hambaravi ja ravimite kõrged hinnad jms. Arstiabi kõrval teeb eakatele muret kehv bussiliiklus. Eakad ootavad nooremate, mõnikord ka vallatöötajate mõistvamat suhtumist oma probleemidesse. Omapärase ettepaneku tegi Maria Obinitsast, kes leidis, et setud peaksid saama „igatsustasu”. Tasuta Vene viisa aitaks tsipake leevendada igatsust külastada oma vanemate ja sugulaste haudu, näha isatalusid teisel pool piiri.
Palusime küsitluse lõpus elukogenud inimestel öelda oma soov noortele. Peamine soovitus oma järeltulijatele on: õppige ja omandage hea haridus, elukutse ning amet! Tehke tööd korralikult ja elage ausalt! Austage eakaid inimesi, nende tehtud tööd ja nähtud vaeva, sest ühel päeval olete teiegi vanad, vajate abi, toetust ning mõistmist!
Nende heade mõtetega ongi sobilik see artikkel lõpetada. Tugevat tervist ja rõõmsat meelt kõigile rahvusvaheliseks eakate päevaks!
