„Dimal on väga hea silm,“ lausus arvuka publikuga näituseavamisel Võru fotograaf Jüri Kuusk. Ta peab Kotjuhi publiku ette ilmumist julgeks ettevõtmiseks.

Sügisel rippus Kotjuhil Kandle seintel vanema venna Igoriga kahasse loodud näitus „Atlandi-Norra luules ja pildis”. Dmitril olid tehtud viie kuu pikkuse Norras elamise jooksul fotod, Igoril sinna juurde luuletused. Näituse külalisteraamatust võis lugeda, et publik soovib näha Dmitri teisigi fotosid. Nii küpses noormehel soov teha personaalnäitus. Juba toona hakkas ta mõtlema ka näituse teema peale.

Et Dmitri Kotjuh tegutseb iga päev ajalehepiltnikuna, siis ongi paljud fotod sündinud ühes pressifotodega. Lehetööd tehes on ta sattunud kohtadesse ja sündmuste peale, mis pole sobinud ajalehte, aga on väärinud jäädvustamist.

Näiteks poleks ta muidu sattunud pildistama peaminister Andrus Ansipit oma kodumaja trepil. Või tabama hetke viimastelt Eesti presidendivalimistelt, kus kõik on morni näoga peale ühe — kaotaja.

Värvirikas mustvalge

Kõik näitusel eksponeeritud fotod on tehtud digikaameraga, sest see on mugav: pildid saab aparaadist kohe arvutisse tõmmata ja neid seal töödelda. Töötlemine tähendas selle näituse puhul ainult värvipildi muutmist mustvalgeks ning kontrastide suurendamist.

„Mustvalges pildis näen palju värvitoone,” selgitas noor fotograaf ja lisas, et tema eesmärgiks on õpetada inimesi taas mustvalget fotot hindama.

Ta ise on elanud siin ilmas ajal, kui mustvalge asendus värvilisega ja värviline on olnud tüütult tavaline ja argipäevane. Soov oli proovida „uut”. Samas on nii mõnigi vanema generatsiooni esindaja öelnud, et nemad on terve elu näinud mustvalgeid fotosid ja seepärast tundub neile otsus mustvalge kasuks pisut arusaamatu.

Dmitri Kotjuhi fotograafiaõpetaja Mati Pakler oleks soovitanud mustvalge foto tegemiseks klassikalist filmirulli kasutada, sest siis mõjuvad fotod ruumilisemalt ja teistsugusena. Sama arvas ka Jüri Kuusk, kuna filmiga saavutatav teralisus annaks omaette hõngu juurde.

„Dima kasutab väga palju loomulikku valgust, see näitab taset. Välklamp lööb pildi lamedaks,” kommenteeris Jüri Kuusk.

Dmitri enda lemmikpildiks sel näitusel on foto, kus tema ühe päeva vanune vennapoeg on oma isa kaitsva rinna najal. Sellel pildil ei ole aga näituse kõige noorem laps, sest kaks fotot on tehtud Lõuna-Eesti haigla operatsioonisaalis keisrilõikega ilmale tulnud beebist. Neid pilte peab väga heaks ka Mati Pakler.

Jüri Kuusele imponeerisid näitusel enim foto Võrus Jüri tänavas linnavalitsuse vastas seisvatest kojameestest — selle pealkirjaks võiks tema arvates panna „Me oleme varsti viie rikkama riigi seas” — ja foto poliitilist sõnumit kandva õhupalliga mängivast tüdrukust.

Alustas teismeeas

Võru huvikojas Mati Pakleri fotoringis hakkas Dmitri koos vennaga käima 13-14aastaselt. Igor suundus vahepeal kirjandusradadele, kuid noorem vend valis fotograafia lausa elukutseks. Algajana pildistas ta putukaid, päikest, lilli ja muud sellesarnast, mida ta enam fotole ei jäädvustaks: see on nüüdseks läbitud etapp.

Mati Pakler meenutas, et Dmitri oli vaikne ja tagasihoidlik poiss, kes arenes kiiresti, kellel oli huvi ja tahtmine.

Pakler on olnud fotograafia alal tema ainus õpetaja. Ülikooli läks noormees õppima hoopis eesti keelt võõrkeelena ja valis kõrvalaineks arvutilingvistika. Fotonduse kohta on Dmitri palju lugenud, suhelnud paljude fotograafidega ja vaadanud tuhandete kaupa fotosid. Fotot vaadates tajub ta esimese pilguga, kas pilt on hea või halb.

„Dimkal silma on,” sõnas Mati Pakler. „Noor mees, indu ka palju. On näha, et ta naudib, mida teeb. Ma olen näinud Dimka pilte palju, tal on veel palju tagavaraks. Praegu on ta hetkedest vaimustatud, aga usun, et paremad saavutused tulevad, kui ta natuke saab sättida.”

Dmitri Kotjuh ei eita, et tal on tekkinud suur portreefotode kollektsioon, mille hulgas leidub palju pilte noortest naisterahvastest. Üks seesugustest piltidest jõudis ka praegusele näitusele. Mõned külalised mainisidki, et just see on nende lemmikfoto sellel väljapanekul. Portreefotod on ka Mati Pakleri lemmikud. Praegu ei ole Dmitri enda hinnangul aga portreefotode avalikuks näitamiseks veel küps.

Üheks oma eesmärgiks peab Dmitri Kotjuh meelitada inimesi digifoto juurest tagasi filmifoto juurde. Tal endal on praegu kasutada mitu tava- ja laifilmikaamerat. Edaspidi tahab ta isiklikud fotod jäädvustada nii filmile kui ka digitaalselt, aga näitusi koostada filmifotodest. Film ei sure kunagi.

Dmitri Kotjuh elab ja töötab Võrus. Ta tegeleb fotoreporteri töö kõrvalt mitmesuguste fotoprojektidega. Võru haigla sünnipäeva puhul on tal käsil mahukas töö: jäädvustada pildile kõik haigla 420 töötajat ja nende tööhetked. Ka sellest tööst tuleb kevadel Kandles ühepäevane näitus, mis läheb seejärel haigla valdusse. Juba on ta mõelnud ka „Argipäeva hetkede” teise osa peale. Suvel aga plaanib koos Tallinna fotograafidest sõpradega ühise näituseprojekti teha.

Näitus „Argipäeva hetked” jääb Võru linnagaleriis avatuks 30. aprillini ja siirdub Võrust edasi teistesse Eesti linnadesse.

Pane tähele! Dmitri Kotjuhi fotod veebis http://flytiger.livejournal.com