RAAMAT • Sel suvel väljus trükikojast Võrus elava eestivene luuletaja Igor Kotjuhi (29) esimene eestikeelne raamat „Teises keeles”. Et Kotjuh on loonud oma esseed, luuletused ja esseemid kõigepealt vene keeles, on aidanud luuletusi eesti keelde ümber panna Tartu literaat Aare Pilv, osa värsiridu on tõlkinud Kotjuh ise. Luulekogude avaldajad peidavad oma isiku sageli varjunime taha. Igor Kotjuh seevastu paljastab end kohe raamatu esimestel lehekülgedel. Juba varem avalikkuses ilmunud tekstis „Ühe Eesti venelase lugu” avab autor end täielikult. Tegu on omamoodi identiteediinventuuriga, kus noormees harutab lahti oma tausta. Ühtlasi selgub, et kõik 29 eluaastat Eestis elanud ja vabalt eesti keelt kõneleva sulesepa soontes tuksleb ka eesti verd: tema isapoolne vanaema oli pooleldi eestlane.
Kotjuh identifitseerib ennast kui piiriäärset kirjandustegelast. Ehk sobib teda paremini nimetada hoopis piiripealseks, sest oma kirjandustegevusega ei jää ta sugugi piiri äärde toppama, vaid ületab selle nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Ta külastab aastas mitu korda Venemaa eri paiku ja vahendab nii eesti kui ka vene kirjandust (ja ka näiteks rahvatantsu) üle piiri siia- ja sinnapoole.
Raamatusse „Teises keeles” süvenedes hakkab lugeja tahes-tahtmata otsima, kui palju on siis Kotjuhi luules vene, kui palju eesti jooni ja mõjutusi. Tõstke ausalt käsi, kes teab midagi tänapäeva vene luulest! Allakirjutanu jätab oma käe esialgu lauale lebama, sest tõepoolest, kui lääne poolt tulevaga ehk veel kuidagi kokku puutub, siis idapoolsega sugugi mitte. Seepärast on ka raske Kotjuhi sisemist piiripealsust ja nüüdisaegset venepärasust tuvastada.
Ent midagi mitte-eestipärast võib leida küll. Näiteks luuletuse „Läbipaistev” 3. osas leiduvad read: „lähen magama —/ ärgata ei taha/ ei viitsi ning juba niigi tark”. Mis mõttes tark, küsib eestlane. Eestlane ju teab, et kes vara voodist tõusta ei viitsi, jääb vaeseks, mitte rumalaks. Või kas eestlane on võimeline mediteerima setu leelode saatel („Valiku probleem”)? Raske uskuda. Ja kui eestlane satub oma mõtetega puntrasse, ei ütle ta: „mine lolliks”. Läheb hoopis ise hulluks („Esseem juhustest”).
Vähe sõnu, rohkelt teemasid
Üldise sisu ja teemade käsitluse poolest aga sarnaneb Kotjuhi luule teiste eesti noorte meesluuletajate omaga.
Aga kui palju on tarvis Igor Kotjuhi puhul üldse rääkida kahe rahvuse vahel pendeldamisest? Tegelikult on herculepoirot’lik eestlasliku ja venelasliku järele nuhkimine ju üksnes libedale teele laskumine, liiati ajab inetu võõrsõna „integratsioon” juba tükimat aega iiveldama. Ka luuletaja ise jõuab luuletuses „Enesemääratlemise katse” järeldusele: „Tuleb olla lihtsalt inimene.”
Teisalt aga on just praeguses Eesti rahvuspoliitilises status quo’s Kotjuhil võimalik edukas Eesti ellu sulandumine oma kaubamärgiks kujundada, ja nagu kuulda on olnud, on selleteemalisi artikleid temalt tellinud juba mitmed väljaanded. Las autor olla millisest rahvusest tahes, märksa olulisem on, mida on tal tegelikult öelda.
Stiililt on Igor Kotjuhi luuletused minimalistlikud. Ei kohta me siin erilisi metafoore, külluslikke kujundeid, rütmi, riimi ega ülevoolavat sõnavara. Tõsi, võrdlusi on üksjagu. Ometi üritab ta kirjutada luulet, mitte proosat. Ju siis saab ta vähesega eesmärgi täidetud. Teemasid leidub aga seinast seina: küll võib lugeda mammi Klava murelikust argipäevast, küll Norra madalast taevast, küll pilvedest ja vesiroosidest. On analüüsitud iseenese loomust. Ei puudu ka armastusteema.
Raamatust saab lugeda ka esseemi˛anri nelja esimest pääsukest. Esseemid on Kotjuhi isiklikud leiutised, poeemide ja esseede sümbioosid. Ühtlasi on need raamatu kõige tihedamad tekstid, neid võib julgelt korduvalt üle lugeda.
Elagu loominguline lähenemine!
Omaette terviku moodustab tsükkel „Viikingi õhtusöök. Norra”, mis kannab edasi põhjamaise riigi olemust. Ka on raamatus Eesti- ja suisa Võru-teemalisi olustikukirjeldusi. Küllaltki palju käsitleb autor luulet iseeneses, nimetades luuletajat suurte kirjatähtedega alati vallaliseks ja kirjanduse lõbutüdrukuks, kes on „vaene ja alandatud, solvunud oma saatuse peale kolm põlvkonda ette” (pealkirjata luuletus lk 42). Ta nendib, et „kaasaegne teadus tunnistab/ luule kehtetuks”, ning õhutab: „Elagu loominguline lähenemine teaduses! Elagu dokumentaalne kirjandus!” („Provotseeriv”)
Ka keelest ei saa Igor Kotjuh üle ega ümber. Ta kirjutab, et teist keelt võib inimene vallata kas või sünnist saadik, kuid see teine keel jääb alati teiseks. On kiiduväärt, et luulet loob literaat just oma esimeses, emakeeles. Originaali loomine „teises” keeles kindlasti vaesestaks lõpptulemust.
Raamatus „Teises keeles” sisalduv on paratamatult tõlkeluule ja on isikliku suhtumise küsimus, mida tõlkeluulest arvata. Kuigi ei tasu kahelda tõlkija Aare Pilve professionaalsuses, tuleb siiski tõdeda, et tõlkes on kindlasti mingid määravad nüansid kaduma läinud.
Iga sõna igas keeles on semantiliselt niivõrd kordumatu, et tõlkes kaotab ta midagi endast jäädavalt. Eesti keel on võrratult ilus ja meloodiline, vene keel mõnusalt, suupäraselt susisev. Raamatus aga jääb kohati tunne, et mõlemate keelte suurepärasus, hääleta laul, on tõlkes kaotsi läinud ja puisusega asendunud. Loodame, et Eestisse integreeruv venelane samamoodi veidi paindumatuks ei muutu.
