Ka positiivseid näiteid on võimalik tuua, aga need on pigem erandid. Kui aga inimesi jääb maal vähemaks, väheneb ka riigi ning omavalitsuste stiimul parandada elutingimusi sealsetest elanikest tühjaks voolanud külades.

Tekib maaelu hukutav nõiaring: inimeste vähesuse tõttu paljusid teenuseid ei pakuta ja kuna vajalikke teenuseid ei pakuta, ei soovi keegi ka maal elada.

Võrumaal tänavu ellu viidud katseprojekt —riik ja kohalikud omavalitsused toetasid vallakeskustest kaugemal asuvaid majapidamisi kaevu rajamisel — on hea näide regionaalabist. Kokku saab veemurest lahti umbes 120 peret.

Tegemist oli n-ö kõva projektiga, mille abil said inimesed oma igapäevase elu märksa kergemaks muuta. Regionaalminister Vallo Reimaa kinnitusel jätkub projekt tuleval aastal ning tõenäoliselt kasvab ka abiraha.

Regionaalabiprojekte, mille sisuks ei ole kaheldava väärtusega seminarid, vaid konkreetsed investeeringud, peaks toimetuse hinnangul rohkem olema, sest tühja juttu on aastate jooksul juba küllalt puhutud.

Teada on tõsiasi, et paljudes Võrumaa metsataludes puudub praegugi elekter. Põhjused on erinevad, kuid rahapuudus on nende seas üks suuremaid. Miks mitte toetada maale asujaid ka elektrivõrguga liitumisel. Kuigi siin tuleb silmas pidada, et riik ei hakkaks kinnisvarafirmade äri doteerima.

Loomulikult ei too puurkaev, sile asfalt ega garanteeritud energiavoog kedagi maale elama. Seda peab ikka inimene ise soovima. Küll peaks aga riik oma kodanikke võrdselt kohtlema või vähemalt püüdma seda teha, sest kui linnades on infrastruktuur valdavalt heal tasemel ja kättesaadav, siis maal on olukord tihti vastupidine.