Mõned näited: 2003. aasta septembris püüdis tollal Gunnar Oki juhitav ettevõte paari miljardi krooni eest Leedu jaotusvõrku erastada. Tehing oleks peaaegu õnnestunud, kui Leedu valitsus poleks kätt ette pannud ja otsustanud, et eestlastele põhimõtteliselt kaableid ja nende külge liidetud kliente ei müüda.

Kolm aastat tagasi septembris tõusis Ida-Leedu jaotusvõrgu ostmine Eesti Energias taas teemaks, kuid hiljem pole sellest enam midagi kuulda olnud.

2006. aasta novembri alguses selgus, et Eesti Energia plaanib rajada Jordaaniasse põlevkiviõlitehase maksumusega vähemalt kümme miljardit krooni. Ka sellest palju kõneainet pakkunud projektist pole hiljem suurt midagi kuulda olnud.

Algava sügise suureks teemaks on Eesti Energia kavandatav 16protsendine elektri hinna kasv, mida isegi Eesti kõrget inflatsioonitaset arvestades tuleb nimetada hüppeliseks. Võib arvata, et erinevalt hoogsatest investeerimisplaanidest tuleb energiafirma vähemalt hindade tõstmisega toime.

Ootan, et järgmisel sügisel üllatab energiamonopol avalikkust uudisega investeerida lähematel aastatel rekordiliselt palju vooluvõrgu töökindlamaks muutmisse, et kaoksid voolukatkestused ja pinge ei kõiguks. Kardan aga, et see plaan on isegi Sandor Liive jaoks liiga laiahaardeline.