See on üks osa taustast tema luuletusele „Tähetund” (1965). Tähetund on alati ilus, koguni imeline hetk. Betti Alveril ta nii ühemõtteline ei ole: „Kuid sina enesele annad endast aru.” Seda päevakorrapunkti me täidame väga halvasti. Näide? 14. septembri Nelli Teataja sisaldab kahe Saku Presidendi Pilsneri eest (leht maksab 14.90) pealkirja „Laar ähvardab valitsusliidu ära lõhkuda”. Sahisev artikkel pealkirja all on kirjutatud, tsiteerin, „naiselikus tarkuses”. Tarkus märgib, et „Laar ja Savisaar kavatsevad võimupiruka jagamisel leivad ühte kappi panna”. Mida on niisuguse ennustusega poliitilises analüüsis peale hakata? Mõtleme pisut.

Samal kuupäeval pakkus uudistevärav Delfi (kell 15.17) pealkirja „Loomakaitseselts kiidab Savisaart”. Tekst selle järel on jätkuks Eesti Ekspressis 12.septembril avaldatud artiklile „Savisaare uus prioriteet: lemmikloomade kastreerimine”. Delfi refereerib: „Lemmikloomade steriliseerimine ja selle soodustamine peaks käima käsikäes teiste hulkuvate loomade probleemi lahendavate või leevendavate meetmetega, nagu lemmikloomade registreerimine ja märgistamine mikrokiibiga ning avalikkuse teavitamine vastutustundlikust loomapidamisest, sealhulgas steriliseerimise positiivsetest külgedest ja vajalikkusest.” Lora nagu marksismi-leninismi õhtuülikoolis!

Vaevalt leidub maamunal inimest, kelle lemmikloomaks on sääsk või kärbes. Loomad nad on ja hulguvad nad samuti. Nad lüüakse maha kas käega või ajalehe või lapatsiga ilma igasuguse kiibita ja loenguta sinna juurde. Keskerakonna esimees ja Tallinna linnapea ühes isikus otsib praegu plusspunkte pärast seda, kui tema partei Riigikogus valitsusvõimu jagamisel kaasa ei räägi. Kui neid punkte pannakse teenima juba ka hulkuvad kassid, siis on peenike peos. Miks peaks Isamaa ja Res Publica Liit hakkama käima käsikäes — nagu armunud — erakonnaga, mille esimehe arvates on Eestis võid liiga vähe ja kasse kole palju?

Paraku ei ole see retooriline küsimus. Vähemalt paari lähema aastakümne painavaks probleemiks jääb meie energeetiline sõltuvus, mis kallineb igast otsast. Hetkel on sellest esile tõstetud kaks aspekti, kuid kohe tuleb ka kolmas.

Esimene seisneb Eesti Vabariigi suhtumises merealusesse gaasitrassi Venemaa–Lääs ehk mis me peame tegema selleks, et mitte jääda silmusesse Venemaa ja Saksamaa vahel. Seni on rõhutatud peamiselt seda, kui ohtlik on, kui see trass läbib meie veealust maad. Vaidlemata vastu, küsin omakorda: mis juhtub Euroopaga siis, kui seda trassi ei tulegi? Kohe üldse mitte?

Teine aspekt puudutab energia omavajadust Eestis, täpsemalt selle katmist. Kõneldes Eesti Energiast peamiselt, kuigi mitte pikalt ja laialt, kui äriettevõttest, on oldud väga tasased energeetikas kui inseneriteaduses ehk kus on tehtud vigu ja kuidas neid saab parandada. Jutt sellest, et „Säästke!”, ei ole inseneri oma. Seda plära võib ajada üksnes kahtlaselt jõukas ärikas. Insenerijutud on meil alles rääkimata.

Kolmas polegi õieti aspekt, sest ta on tegelik argipäev. Tuleb meelde vana mees, kes aastal 1994 tunnistas Võrus, et tal tuleb leppida teise päeva leivaga. Ta oli uskunud, et Eesti Vabariigis jääb see ära. Ei! Tuleb meelde mees aastast 2001, kes lausus, et ta on õppinud elama ära tuhande krooniga kuus. Kumbki polnud heidik, ent mõlemad olid kodanikud. Mida on Eesti Vabariigi kodanikule öelda mis tahes erakonna liidril prae kohta enne roosamannat? Üks pakub hulkuvate kasside lastetut vanadust, teine ütleb, et uuringud gaasitrassil Venemaa-Lääs Eesti piires peaksid olema välistatud. Kuuludes Mart Laari pooldajate ja toetajate sekka, arvan sellegipoolest, et palja jutuga kodu soojaks ei küta. Punktid võid saada, aga kuidas võita mäng?

Seda vähem on minusugusel põhjust uskuda, et IRL ja Keskerakond semmivad — eriti kui KeRa on lõpetamata. Kes arvavad vastupidi, lähtuvad hirmust, et kõik reedavad.

Nii ei saa elada! Aru on vaja anda ja mõistust on alati targem juurde muretseda.