NÄITUS • Nädal tagasi neljapäeval avati Võru linnagaleriis fotonäitus „40 aastat Võru fotoklubi näitusest Võru rajooni kultuurimajas Kannel”. Tollasest fotonäitusest oli väljas küll veerandik pilte, kuid needki annavad hea ülevaate fotonduse tasemest ja akuutsetest teemadest 40 aastat tagasi. Suuresti peab praeguse fotonäituse eest tänama Aleksander Krulli, kes omal ajal näituse pildid fotomeeste käest muuseumile ostis ja seega meestele tööde eest ka pisut honorari maksis.Hillar Uusi, Kaido Jakobi, Einar Kaunise, Joosep Aaderi ja Mati Pakleri fotod pakkusid nüüdisaja digifotodega harjunud silmadele uskumatult palju naudingut. Ja uudishimulikke silmapaare näituse avamisel jätkus. Hillar Uusist ja Kaido Jakobist on saanud manalamehed, kuid kohal olid näituse idee autor Einar Kaunis, Joosep Aader ja Mati Pakler. Isade töid olid austama tulnud ka pojad Marko Kaunis ja Marko Jakobi. Mõlemad mehed tegelevad samuti pildistamisega, lisandunud on videote tegemine. Ka Joosep Aaderi tütar Merle tegeleb fotograafiaga. Niisiis on järjepidevus olemas.
Oma silm on kuningas, sestap ütleme siinkohal vaid, et näitusel näeb loodusfotosid, portreesid ja eluolupilte. Nii mõnigi võrulane võib ennast ära tunda küpsuskirjandit kirjutavate abiturientide seast või Meegomäe motokrossirajalt. Roosisaare laudsilda näeb nüüd tõesti vaid vanadel fotodel, nagu paadiga järvel kala püüdvaid vanu ättegi.
Omal ajal kirjutas Võru leht näitusest Hillar Uusi silmade kaudu. Näitusel käisid tuhanded inimesed.
Hillar Uusi (Töörahva Elu, 2. detsember 1967): „Võrreldes eelmiste näitustega paistab käesoleval juubelinäitusel silma tööde suhteliselt ühtlasem tase ja temaatika mitmekesisus. /-/ Kaido Jakobit võib iseloomustada kui energilist fotomeest, kes liigub palju, näeb palju ja jäädvustab palju. Mõne pildi juures on ta tublisti vaeva näinud re˛iiga. Näitusel paistab kõigepealt silma tema portreede seeria… Portree on fotograafias raskeim ˛anr. On ka teisi õnnestunud töid. Siin tasuks peatuda küllaltki lihtsal motiivil „Roosisaarele” (pilt on sellelgi näitusel). /-/ Kõige nooremat näitusest osavõtjat Einar Kaunist võib iseloomustada kui mõtlejat ja eksperimenteerijat… /-/ Jälle on Võrus tagasi kunagine tubli filmiamatöör Mati Pakler. Temal on energiat ja fotomehe silma. Näituselt jääb meelde portree „Linalakk” ja mitmed motiivid loodusest ja tööstusest (kaevandusepildid ka sellel näitusel). /-/ Viimase aasta jooksul on tublisti edasi arenenud Joosep Aader. Sedapuhku üllatas ta seeria fotodega reljeeftehnikas. Neist meeldejäävamad „Ekskursandid” ja „Pühajärv” (ka sellel näitusel). Üldse tuleb Joosep Aaderi tööde juures märkida head tehnilist teostust.”
Ka Albert Ivask esines tollel näitusel, võrulased mäletavad teda kui sotsiaalkriitilist fotograafi, kes andis välja fotoseinalehti.
Ja veel Hillar Uusilt: „Noorte edusammud on vaieldamatud, kuid nõudlikumalt näitusele lähenedes märkame, et osa töid on veel etüüdilikud. Suurema töö ning vaevaga oleks saanud neid teemasid veel paremini lahendada. Sageli on vaieldud selle üle, kus lõpeb käsitöö ja algab kunst. Minu arvates on käesoleval näitusel umbes kolmandik kunstilisi fotosid, kolmandik vaieldava väärtusega töid ning kolmandik dokumentaalseid pilte, eksperimente ja lihtsamaid etüüde…”
1967. aastaks oli Võru fotoklubi pärast mõõnaaega kosunud. Endistviisi juhtis klubi Hillar Uusi. Ta töötas pioneeride maja fotoringiga ja paljud tulevased fotomehed alustasid just sealt oma karjääri. Einar Kaunis õppis pildistamist Uusi käest. Kaido Jakobi õppis Kaunise käest. Joosep Aader alustas fotode tegemist gaasianalüsaatorite tehases töötades. 1967. aastaks oli Võrru jõudnud ka Mati Pakler. Temast sai Hillar Uusi mantlipärija pärast tolle Võrust lahkumist. Kaido Jakobi võttis üle fotoklubi juhtimise.
Võru fotoklubil polnud oma ruume ja iga mees tegi pilte n-ö põlve otsas. Omavahel oldi sõbrad, mitte rivaalid. Enamik mehi pälvis oma tööde eest ka mitmesuguseid auhindu. Ometi suri fotoklubi lõpuks välja. See ei tähenda, et praegu poleks Võrus häid fotograafe. Mati Pakleri käe alt on tulnud mitu andekat fotomeest.
Paraku tuleb müts maha võtta meeste ees, kes tegid kõrgel tasemel fotosid, siis kui fototehnika oli nagu ta oli (näitusel on väike vanade fotoaparaatide väljapanek), laboris pidi ka keemikut mängima ja head filmimaterjali käidi otsimas Lätist ja kaugemaltki. Hea film oli väga oluline, sest polnud arvuteid, kus pildistamisel tekkinud praaki parandada, ja ühestainsast klõpsust olenes suuresti tulevase foto kvaliteet ja kunstiline väärtus.
Kes hõbeterafotost midagi teab, see saab aru ka Mati Pakleri näituse avamisel öeldud lausest: „Mehed, te olete fotod hästi kinnitanud. Pool sajandit ja fotod pole kollaseks tõmbunud. Hea töö.”
Näitus jääb avatuks 31. oktoobrini.
