Eesti elanikest üle pooled peavad sallimatust probleemiks

Üle poole Eesti elanikkonnast leiab, et sallimatus on Eestis probleemiks, kusjuures teistest rahvustest elanikud pidasid sallimatust mõnevõrra suuremaks probleemiks kui eestlased, selgub uuringust.

Balti Uuringute Instituudi (IBS) ja Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi (RASI) kolmapäeval avaldatud uuringutulemustest selgub, et 54 protsenti vastajatest peab sallimatust väga tõsiseks või pigem tõsiseks probleemiks, teatas IBS-i esindaja BNS-ile. Samas 40 protsendi vastajate arvates ei ole sallimatus kuigi tõsine probleem või ei nähta selles üldse probleemi. Võrreldes kodakondsusgruppe selgub uuringust, et teistest rahvustest elanikud pidasid sallimatust mõnevõrra suuremaks probleemiks kui eestlased.

Diskrimineerimise suhtes jagunevad arvamused uuringus praktiliselt pooleks – 35 protsenti vastanutest tunnistas diskrimineerimise olemasolu Eestis ja 40 protsendi arvates esines seda pigem vähe või väga vähe, veerand elanikkonnast ei osanud selles küsimuses aga seisukohta võtta.

Uuringust selgub, et viimase kolme aasta jooksul on mitmed Eesti tööealised elanikud diskrimineerimise ja ebaseadusliku ebavõrdse kohtlemisega töö valdkonnas ka isiklikult kokku puutunud. 12 protsenti vastajatest töö tasustamisel, 9 protsenti tööle värbamisel, 7 protsenti tööülesannete jagamisel, 7 protsenti edutamisel, 5 protsenti tööle võtmisel ning väike protsent vastajaid on kogenud ebavõrdset kohtlemist töösuhete lõpetamisel ja töökaaslaste poolt.

"Sallivuse ja võrdse kohtlemise edendamine on koostatava Eesti lõimumisvaldkonna arengukava "Lõimuv Eesti 2020" üks peamistest aluspõhimõtetest ning meie uuring viitab selgelt vajadusele neid põhimõtteid järjekindlalt korrata ja elanikkonnale teadvustada," ütles Kristina Kallas IBS-ist. "Inimeste võrdne kohtlemine aitab vältida rahvusest ja rassilisest kuuluvusest tingitud ebavõrdsust ja eraldatust ning toetab igati lõimumisprotsessi," lisas Kallas.

Uuringuaruanne toob välja, et oma õiguste eest mitte välja astumist põhjendatakse lootusetusega selles osas, et midagi võiks paremaks muutuda. See viitab usaldamatusele või vähesele tõhususele nende institutsioonide suhtes, mis on seatud töötajat kaitsma. Ehkki intuitiivselt tajutakse ebavõrdset kohtlemist, siis teadlikkus võrdse kohtlemise seadusest on elanikkonna hulgas võrdlemisi madal. Uuring näitab muuhulgas ka teadmatust selles osas, et tööandjal on seadusega kohustus võrdset kohtlemist edendada. Teisalt peetakse ebavõrdseks kohtlemiseks ka selliseid ebavõrdsuse ilminguid, mille vastu seadus kaitset ei paku.

"Eestis suuresti puudub jagatud arusaam nii võrdse kohtlemise põhimõtetest kui ka võrdse kohtlemise seaduse rakendamisest ja õiguste kaitsest üleüldiselt," selgitas olukorda Triin Roosalu RASI-ist. “See kehtib nii ametnike, tööandjate, meedia, aga ka elanikkonna kui terviku kohta. Uuringust järeldub aga, et ka teadmatus ja hoolimatus võivad väga sageli olla ebavõrdse kohtlemise ajenditeks,” lisas ta.

Uuring analüüsis võrdse kohtlemise edendamist ning ebavõrdse kohtlemise ilminguid Eesti tööturul rahvuse, rassilise kuuluvuse, nahavärvi ja emakeele tõttu. Projekti toetas Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond, kultuuriministeerium ning Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed.