Eesti haridusmaastikul on üpris ärevad ajad ja päris kindlasti kehtib see Võrumaa kohta. Eelmisel nädalal kirjutasime, kuidas Võrumaa kutsehariduskeskuse õpetajad on nõutud, sest sügisel on vaja õpilased kooli vastu võtta, aga uusi õppekavasid, mis uue õppesüsteemiga kaasas käivad, ei ole. Tuletame meelde, et alates sügisest enam Väimela kooli tudengeid vastu ei võeta. Üleeile avanes võimalus haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoolt näost näkku aru pärida. Selgitasin ministrile, et õpetajad on õppekavade puudumise tõttu mures. Aaviksoo, kes oli selle hetkeni rääkinud üsna enesekindlat ja retooriliselt meisterlikku juttu, oli hetkeks vaevuaimatavat ähmi täis ning hakkas siis rääkima hoopis, et Vana-Antsla kool tuli tõesti kinni panna.

Hiljem saatsime Võrumaa Teataja poolt ministeeriumile ka küsiva kirja, milles palusime selgitusi. Ka sellele kirjale saabunud vastuse toon oli kaitsev ja see algas nii: „Kõigepealt peab alustama sellest, et Vana-Antsla kutsekeskkool liideti Võrumaa kutsehariduskeskusega sel eesmärgil, et tagada nõuetekohased õppetingimused kutseõppeks Lõuna-Eesti piirkonnas […].”

Psühholoogiliselt on kõik mõistetav: ministeeriumis kardetakse küsimusi, mis puudutavad kutseõpet Võrumaal ja parim kaitse on teadagi mis. Et vastus on sõnastatud viisakalt, näitab ministeeriumi suhtekorraldaja meisterlikkust. Ministeeriumi enda hoiakut tuleb aga vaadata kainelt ning edastatud sõnumi puhul võimalikult vähe selle korraga suletud ja samas viisakat tooni arvestada.

On üldteada, et õpilaste arv väheneb ja üle kogu Eesti leidub koole, mis tuleb kinni panna, et kulusid kokku hoida. Ebaaus on aga väita kõigepealt, et Vana-Antsla ehitusõpe viiakse üle Väimelasse – ning hiljem hoopis nendest sõnadest taganeda, sest Võrru polevat ehituseriala vajagi. Kuidagi libe tunne tekib ja suhu jääb mõru maik ning selline käitumine lõhub usaldust.