Loomakaitsjate sõnul hämavad avalikkusele nii VTA kui ka keskkonnaamet

Veterinaar- ja toiduamet (VTA) ning keskkonnaamet esitasid seoses Alaveski loomapargis valitseva olukorraga avalikkusele oma seiskohad, millega loomakaitsjad aga ei nõustu, sest nende hinnangul püüavad riigiametnikud karupoegade võimaliku hukkamise eel end lihtsalt heas valguses näidata.

Postimees avaldas reedel VTA  Võrumaa veterinaarkeskuse peaspetsialisti Helle Horni selgitused seoses kolmapäeval avalikkuseni jõudnud looga Alavere loomapargi karudest. Horn esitas esmalt selgitused loomapargi huntidega seoses ja väitis, et mured Alaveski loomapargiga said alguse aastal 2014, kui lasti maha kolm hunti, kes aedikust välja said ja põgenesid. Horn selgitabs et VTA tegi ettekirjutuse hundiaediku parandamiseks ja tugevdamiseks. Selleks et hundiaedikud korda teha, oli vaja aedikus olevad hundid eraldada, kuid Horni sõnul lükati ettekirjutuste täitmise tähtaegu korduvalt edasi, andes loomapargile võimalus aedikud ikka korda teha. Horn väitis, et huntide eutaneerimine tuli VTA-le üllatusena, sest ettekirjutustes tehti märkus aedikute parandamise ja tarastuse tugevdamise kohta.

"Magamapanemise otsuse võttis ta ise vastu – mitte üheski kontrollaktis ega keskkonnaameti paikvaatluse protokollis ei ole sõnagi  loomade eutaneerimisest," vahendas Eestimaa Loomakaitse Liit (ELL) Horni sõnu.

ELL-i sõnul vajab selgitust asjaolu, et hundid pääsesid põgenema õnnetute juhuste kokkusattumuse tõttu. Nimelt oli võimatu ette näha, et metsikud hundid üritavad loomapargi huntide territooriumile pääseda. Ilmselt tundsid metsikud hundid, et aedikus olid sündinud uued hundikutsikad ning tahtsid tulla neid murdma. Võõraste huntide sissemurdmise käigus pääseski kolm noorlooma aiast välja. Sellele järgnes veterinaarkeskuse ettekirjutus, mille alusel nõuti huntide eraldamist ning hiljuti sündinud kutsikate kiipimist, vaktsineerimist ja DNA proove. Ettekirjutus jäi aga esialgu täitmata, sest hundiaedikusse on eluohtlik minna, kui huntidel on kutsikad.

Ettekirjutuse eiramise eesti pidi loomapark igal kuul tasuma sunniraha. Kui kutsikad kasvasid ja sunnirahanõuded jätkusid, otsustati siiski ettekirjutust järgida ning alustati huntide eraldamist. Vanade ning noorte huntide eraldi aedikutesse paigaldamisel tekkis olukord, kus koos olnud kari tahtis ka edasi koos olla ning loomad üritasid ennast aiast läbi närida. Selle tulemusena kaotasid hundid kiirelt oma hambad ja vigastasid endid. Kuna hundikutsikate elu ei olnud sellisel viisil enam mõeldav, tuli võtta vastu raske ning loomakaitsjate sõnul tänaseni painav otsus ja loomad eutaneerida.

Alaveski loomapargil on ettekirjutusele eelnenud paikvaatluse kohta olemas ka 2014. aasta detsembris tehtud protokoll, milles seisab, et tolle aasta kevadel sündinud kutsikad on vaja ära anda teistesse loomaparkidesse.

"Kui hundikutsikaid ei ole võimalik ära anda, siis tuleb nad hukata, kuna vastasel juhul ei ole olemasolevas hundikarjas tulevikus võimalik ära hoida konflikte, mis võivad lõppeda huntide hukkumise või põgenemisega loomapargist," seisab protokollis. "Keskkonnaameti hinnangul on edaspidi mõistlik loomapargis pidada kahte hunti, kelle puhul oleks välistatud nende omavaheline sigimine. Kõige ohutum on koos pidada isa- ja steriliseeritud emahunti. Igal juhul tuleks välistada olukord, kus koos peetakse kahte emahunti, kuna sel juhul võivad loomade vahel tekkida tõsised konfliktid."

Niisiis väljendas järelevalvemenetlus ametniku seisukohta, millest võis aru saada, mida pargilt oodatakse. Loomakaitsjate sõnul on seega absoluutselt ebaõiged ametniku väited, et eutaneerimine tuli ametile üllatusena ja üheski kontrollaktis või protokollis sõnagi eutaneerimisest pole. Ametnike jäik suhtumine ja paindumatus panid loomapargi väga keerulisse olukorda, millest loomakaitsjate sõnul pole toibutud senini. 

"Otsisime koostöös Tiit Maraniga Tallinna loomaaiast võimalusi leida huntidele uus elupaik Rootsi loomaaedades. Informeerisime sellest ka Alaveski loomapargi omanikku, ent tema otsustas hundid eutaneerida, kuna pidas loomade üleandmisega kaasnevat asjaajamist liiga keeruliseks," selgitas keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni jahinduse spetsialist Margo Tannik.

ELL-i hinnangul vajab ka siin selgitust asjaolu, et info uute kodude otsimise kohta jõudis Alaveski loomaparki alles pärast huntide surma, mitte enne huntide hukkamist, nagu Tannik eksitava mulje jättis.

Horni väitel jõudsid seejärel keskkonnaameti kaudu Alaveskile karupojad, kelle omanikud vastu võtsid. Horni sõnul lootsid omanikud ilmselt karupojad edasi anda, kuid kuna loomaaiad on karusid täis, ei jõutud kokkuleppele, kellele karud anda.

Horn ja Tannik käisid Alaveskil ka edaspidi aedikute seisukorda kontrollimas. Looduskaitseseadus paneb nii pääste- kui ka keskkonnaametile kohustuse kõrvaldada loomade abitut olukorda põhjustavad asjaolud ning vedada abitusse olukorda sattunud või vigastatud loom loodusesse tagasi. Seejuures kohustab sama seadus keskkonnaametit taastama vigase või haige looma elujõulisuset. Nii on riik võtnud endale sõnaselge kohustuse kõrvaldada looma abitut olukorda põhjustavad asjaolud ja viia loom tagasi loodusesse ning haiguse või vigastuse korral taastada looma elujõulisus.

Loomakaitsjate sõnul aga toimetas riik antud juhul abitus olukorras leitud karupojad hoopis Alaveski loomaparki ja jättis karude edaspidise saatuse ja nende ravimise ja pidamise loomapargi õlule. Seega eiras riikkohustust probleemiga ise tegeleda.

Horni sõnul kaasas ta Alaveski karude aediku kontrollimisele keskkonnaametis jahindusspetsialistina töötava Tanniku, kuna loomaaia omanikud pidasid teda ennast selles osas ebapädevaks. VTA spetsialist täpsustas, et kõik loomapargile tehtud ettekirjutused tuginesid Tanniku paikvaatluse protokollides väljatoodud puudustele. Horni sõnul peaks loomapargi omanik kulutama kogu jõu loomaaedikute tugevdamisele ja parandamisele. Liiatigi peaks karudele mõeldud aedik olema 3,5–4 meetrit kõrge.

ELL juhib tähelepanu valitsuse määrusele aastast 2004, millega on kehtestatud loomaaia planeeringule ja ehitistele ning loomaaialoomade pidamisele esitatavad nõuded. Nimetatud määruses on kehtestatud üldised nõuded loomaialoomade pidamiseks mõeldud välisruumile ja tarastusele. Nõuete kohaselt  peab välisruumil olema piisavalt tugev ja kõrge tarastus või muu sarnane tõke, mis tõkestab igal aastaajal loomade põgenemise. Tarastus peab olema loomadele kergesti märgatav, ohutu ja loomaliigile sobivast materjalist, mis ei vigastaks loomi ega seaks ohtu nende tervist ja heaolu. Sel põhjusel ei tohi aediku tarastamiseks kasutada okastraati.

Tarastuse kõrgust määrus aga ei reguleeri, mistõttu jääb loomakaitsjaile selgusetuks Horni esitatud 3,5-4 meetri nõue, hoolimata sellest, et loomapark rakendas ohutuse tagamiseks erinevaid meetmeid. ELL-i hinnangul tuleb arvestada iga konkreetse tarastuse kontrollimisel just selle konkreetse tarastusega seonduvaid asjaolusid. Alaveski mõmmikute tarastus ja sellega seotud konstruktsioonid on loomakaitsjate hinnangul heas seisukorras. Aediku  kõrgus on 2,4 meetrit. Lisaks on aediku küljes poolel kõrgusel elektrikarjus. Samuti on aediku siseküljel poole meetri kaugusel teine elektrikarjus, mis hoiab ära võimaluse, et karud saaksid aedikule üldse läheneda.

Lisaks kõigele on maa sees 1,5 meetri sügavusel võrk, mis ei lase karupoegadel end pinnase kaudu aedikust välja kaevata. ELL-i hinnangul aga ametnik maa alla paigaldatud võrku ei näinud ja tegi järelduse, et seda ei olegi. Enamikus maailma loomaaedades on aedade piirded üritatud muuta võimalikult looduslikuks ja silmatorkamatuks ning kindlasti pole nende kõrguseks 4 meetrit.

ELL leiab, et ka 4 meetri nõuet täites ei saa välistada, et aasta pärast peab mõni riigiametnik sedagi ebapiisavaks. Kogu ametnike positsioon on ELL-i hinnangul tegelikult ebaselge – järelevalvemenetluses on pargile ette heidetud ka seda, et aedikut ümbritsevad puud võivad kukkuda tarastusele. Samuti heidetakse ette karude põgenemisest informeeriva alarmsüsteemi puudumist. Ühtegi tarastusele ohtu kujutavat puud ümbruses aga ei ole. Ja ükski õigusakt ei nõua alarmsüsteemi paigaldamist.

Kuuldused, nagu ähvardaks karusid eutaneerimine, ei vasta Horni sõnul tõele. "Ei ole üheski aktis kirjas, et nõuame eutaneerimist. Kõik ettekirjutused on tehtud aedikute tugevdamiseks," selgitas Horn ja lisas, et VTA ei käsi loomi magama panna.

"Selle otsuse peab ta ise vastu võtma," täpsustas Horn, viidates, et loomapargis elanud huntide magamapanemise otsuse võttis vastu loomapargi omanik. Loomakaitsjad möönavad, et akt ei kirjuta küll sõnaselgelt ette loomade eutaneerimist, kuid ikkagi nähtub Horni sõnadest eesmärk suruda loomapark erinevate ebamõistlike nõuetega nurka, et loomapargi omanik loomad kokkuvõttes siiski eutaneerida otsustaks. Seda näitab ka ametnike tegevus seoses huntide juhtumiga.

Loomakaitsjate sõnul ei ole keegi planeerinud praegusesse aeda karusid määramata ajaks jätta. Neile on pidevalt otsitud uut kodu. Kodupakkumisi on olnud erinevaid ning algselt jäädi lootma ühele Läti loomapargile. Paraku ei saanud lätlased ettenähtud ajaks aedikuid valmis ning praeguseks nad enam huvi üles ei näita.

Uus kodupakkumine on tulnud ka Venemaalt. Paraku aga ei sobi veterinaarkeskusele venelaste saadetud dokumendivorm, millega karusid Eestist välja saaks viia ning lisaks tuuakse takistava asjaoluna välja ka seakatku levikut Võrumaal. Teatavasti karud seakatku ei haigestu ega kanna ka seda edasi. Lisaks läbiks kogu teekond karude uude koju seakatkuga taudistunud ala ning katk on levinud ka kõnealuses Venemaa piirkonnas. Seega jätab bürokraatia karude saatuse lahtiseks. Selle asemel et loomapargile nõuannete ja muude võimalike toimingutega – muuhulgas karudele uue asukoha otsimisel – toeks ja abiks olla, teeb riik loomakaitsjate sõnul lõputuid ettekirjutusi.

ELL-i sõnul hävitab riigi suhtumine igasuguse entusiasmi ja võimalused loomade aitamiseks – seda liiatigi olukorras, kus riik on ennast kohustatud selliste juhtumitega tegelema. Samuti märgivad loomakaitsjad, et loomad on Alaveski loomaparki viinud just keskkonnaamet ehk seesama riik ise.