Kartulimardikas on taas põllupidajaid kimbutama hakanud

Kartulikasvatajad on taas kollase-mustatriibuliste mardikate meelevallas, nende kui nuhtluse vastu aitab väiksematel pindadel vaid kehaline töö, see tähendab mardikate käsitsi korjamine, kirjutab Pärnu Postimees.

Eesti taimekasvatusinstituudi vanemteadur Peeter Viil ütles ajalehele, et kartulimardikate puhul ongi kõige töömahukam nende mehaaniline korjamine ja uputamine kas soolalahusesse või toiduõlisse. Põld tuleb läbi käia vähemalt 10–15 päeva tagant, et mardikad ja nende vastsed ei saaks kartulilehti hävitama hakata.

“Meil ei ole enam külmi talvi, vastsed talvituvad ja kui nad kevadel leiavad, et üleval on soojaks läinud, ronivad välja,” rääkis Viil, pidades silmas esimese põlvkonna mardikaid, kes tuleb hoolikalt ära korjata. “Ööd on olnud siiani küllalt jahedad, mardikad pole saanud särtsu sisse, aga neid korjates tuleb vaadata ka kartulilehe alla, sest seal võivad juba olla munad, punakas kobar, millest hakkavad arenema vastsed. Sellist lehte ei tohi alles jätta.”

Kartulimardikas muneb kuni 800 muna ja kuni kolm korda suve jooksul. Viili arvates aitab kartulimardika vastu see, kui kartuleid ei kasvatata aastaid samal põllul. Mida kaugemal eelmisest põllust, seda parem.

Esimene kartulimardika leid Kuusiku katsebaasis oli 1972. aastal. Kirjanduse väitel leiti rahvasuus Colorado mardikat esimest korda Pärnumaal 1965. aastal. Tulnukkahjur on Eesti kliimaga kohanenud ja levinud üle riigi.{fcomment}