Lõuna prefektuuri aasta teo tiitli pälvis kuueaastase poisi otsimine

Lõuna prefektuuri aasta teo tiitli põlvis mullu kevadel kuueaastase poisi otsimine, mis lõppes väikemehe eduka leidmisega.  

23. mail kella 17.40 paiku saabus teade, et Viljandi vallas Kibekülas on kadunuks jäänud kuueaastane poiss Andre. Laps oli eelnevalt mänginud kaheksa-aastase vennaga Liivamäel. Venna sõnul hirmutasid neid hulkuvad koerad, mille pärast liikusid nad kodust eemale. Nähes koeri uuesti, otsustas vanem vend minna koju ning kutsuda ema. Tagasi liikus ta läbi metsa ning kodu jõudes ei mäletanud ta enam päris täpselt, kus kohas vennaga lahku läks.

Teatamise hetkeks olid vanemad noormeest otsinud juba kaks tundi. Kohe saatis välijuht Maidur Lapp ühe toimkonna kooseisus Viktor Tjuška ja Villi Peltser sündmuskohale. Patrullpolitseinikud vestlesid vanematega ja püüdsid välja selgitada kohta, kus Andret vanem vend viimati nägi. Noormees oli kergelt ehmunud, kuid üht-teist õnneks mäletas. Detailid ja kohad aja möödudes kahjuks muutusid. Nõnda ei teinud see teadmine kadunuks jäänud noormehe leidmist kergemaks.

Kohe, kui patrullidel oli esialgne info käes, hakati lähedal olevaid teid läbi sõitma, mida tegid ka Janek Mõtsar ja Hanory Heinaste. Korrapidaja ühendus koerajuhiga, sest iga tunniga jäi valget aega vähemaks. Samuti anti korraldus kopterimeeskonnale mootor tööle ajada ja suund Kibeküla poole võtta.

Kella 20 paiku alustasid tööd Merit Jänts, Kredi Aim, Jüri Eek ning abipolitseinik Vello Truu, kes välijuhi korraldusel suundusid otsingualale. Kella 20.20 paiku saabus kopter ja alustas otsinguid. Mõnikümmend minuti hiljem sukeldus koerjuht Üllar Tänna oma nelja jalgse paarilisega jälge ajama, mis eelnevalt patrulli poolt oli leitud.

Operatiivjuhi Helmer Halliku korraldusel suundusid otsingutele Valga patrull kooseisus Heili Mets ja Sander Karu; Põlva patrull kooseisus Silver Hinto ja Rein Eit; Tartu patrulli kooseisus Allan Ploom ja Urmas Lepist. Täiendavalt kaasati ohvriabi töötaja, abipolitseinik Maiju Mumm, kes suhtles vanema venna ja vanematega. 

Südaööks olid otsingud väldanud juba mitmeid tunde, kuid tulemust ei olnud. Sündmuskohale hakkasid kogunema vabatahtlikud, kes tahtsid oma panuse anda poisi leidmisele. Mõningad olid tulnud isiklike ATV-dega, teised maasturitega. Välijuhi korralduselt asuti täiendavalt läbi vaatama teid, lootuses, et poiss on metsast välja tulnud.

Kella kahe paiku alustas lisaks Sakala Maleva 20-liikmeline rühm maastikuotsinguid. Pärast kopteri äraliikumist otsustati moodustada ahelik vabatahtlikest ja politseinikest ning liikuda metsa, kuna sellisel hetkel on iga minut arvel – temperatuur oli madal ning alajahtumise oht oli suur.

Vabatahtlikud said varustatud lambi ja helkurvestiga vältimaks olukorda, et päästjast saaks päästetav. Kella 3.40 paiku jõudis ahelik lõpp-punkti ehk kohta, kus pidi Kaitseliidu auto neid peale võtma. Läheduses asus üks vana saun, mille ümbrust otsustati kontrollida.

Rein Eit lausus järgneva hetke kohta: „Vaatasin sauna trepialust, aga kuna kola oli seal palju ja taskulamp hakkas ka väsima, siis esiti midagi ei näinud. Teised hakkasid juba ära minema, aga mingi sisetunne käskis hoolikamalt vaadata. Nägin trepialusel kõigepealt kummikuid ja siis hakkas fliis liikuma. Hüüdsin kohe teised tagasi ja tõime poisi välja.“

Noormees sikutati välja, mässiti riietesse ja anti kiirabile üle. Suurepärase koostöö  vabatahtlike, kaitseliitlaste ja ametnike vahel kandis positiivset tulemust ehk selle kuueaastase poisi elu sai päästetud ning tulevikus on tal võimalus teha suuri tegusid.