Vastu talve kontrollige üle koerakuudid!

Eestimaa Loomakaitse Liit ja Varjupaikade MTÜ tuletavad meelde, et Eestis kehtiva seaduse kohaselt tuleb ka õues elavatele ketikoertele tagada nõuetekohased tingimused. Määrus sätestab üheselt, et õues tohib pidada vaid selliseid koeri, kes on selleks ka kohastunud.

Õuekoertel peab olema kuut ja selle suurus tuleb valida vastavalt koera kasvule. Ehitiselt nõutakse vee- ja tuulekindlust ning soojustust. Kuudi põhi peab asuma maapinnast kõrgemal ning põrand tuleb hoida puhta ja kuivana. Määruse kohaselt tuleb loomale tagada kindlasti ka pehme küljealune. Kuudi sissepääsuava peab sobima seal peetava koera suurusega ning ei tohi tekitada talle vigastumist.

Viljandi, Valga, Võru, Pärnu ja Rakvere loomade hoiupaiku ühendava Varjupaikade MTÜ juhi Triinu Priksi sõnul on olukord Eesti maapiirkondades paraku veel üsna trööstitu. „Paljud koerad on sunnitud elama vaid kaudselt kuuti meenutavates lobudikes, lageda taeva all või lausa veelompides,“ on Priks nördinud ja lisab, et tihti võib kohata ka teist äärmust. Koertele on püstitatud suured ja uhked elamised, kuid nad ei jõua neid oma kehasoojusega „üles kütta“ ning külmetavad seetõttu ikkagi.

Määrus sätestab ka nõuded ketile ja minimaalsele liikumisalale.

Määruse kohaselt ei tohi ketis peetava koera kaelarihm olla metallist ega poov. Lisaks peab kett paiknema nii, et oleks välistatud selle keerdumine puu või muu eseme ümber.

Jooksutrossile kinnitatud koer peab liikuda saama piki trossi 10 meetri ulatuses ja laiuti vähemalt 2 meetrit kummalegi poole. Kui ketikoer on aheldatud kuudi külge siis peab ta liikuda saama vähemalt 40 m2 ulatuses.

„Meetrise keti otsas virelevaid koeri on näinud vast iga inimene.

Koera kaela sisse kasvanud kettidega puutuvad loomaarstid kokku pea igakuiselt“, lausus Eestimaa Loomakaitse Liidu juht Heiki Valner.

Valneri sõnul peaksid aga inimesed olema ise julgemad ja kutsuma hoolimatu naabri või loomaomaniku korrale. See on pahatihti tõhusam kui riiklikele ametkondadele kaebuste edastamine.