Suhtelises vaesuses elas mullu iga kuues Eesti elanik

Statistikaameti teatel elas suhtelises vaesuses 2011. aastal 17,5 protsenti Eesti elanikkonnast, suhtelist vaesust kogevate inimeste üldine osatähtsus jäi varasema aastaga võrreldes samaks, elanikkonna sissetulek aga tõusis.

2011. aastal elanikkonna sissetulek suurenes ja aasta keskmine tööpuudus vähenes. Siirded ehk riiklikud toetused ja pensionid aitasid takistada vaesusesse langemist, sest nende mittearvestamisel sissetulekute hulka oli 2011. aastal suhtelise vaesuse määr koguni 40,1 protsenti. 2010. aastal vastavalt 41,1 protsenti.

2011. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 299 eurot, 2010. aastal oli see väiksem kui 280 eurot. Võrreldes 2010. aastaga elanike sissetulekud suurenesid, see põhjustas omakorda suhtelise vaesuse piiri tõusmise üheksateist euro võrra. 2011. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,4 korda.

Võrreldes varasema aastaga on märgata, et suhtelises vaesuses elavate nooremate inimeste osatähtsus vähenes ning 65-aastaste ja vanemate osatähtsus suurenes. 2011. aastal elas 21 protsenti 18–24-aastastest ning 17 protsenti 65-aastastest ja vanematest suhtelises vaesuses, 2010. aastal olid need näitajad vastavalt 22 ja 13 protsenti. Oluliseks põhjuseks on noorema vanuserühma töötuse vähenemine.

Leibkonna tüübi järgi on suhtelise vaesuse määr aasta jooksul tõusnud kõige rohkem ehk 9,8 protsendipunkti võrra üksiku üle 65-aastase leibkonnas ning vähenenud vähemalt kolme lapsega paari leibkonnas (4,2 protsendipunkti võrra).

Piirkondlikus võrdluses on Kirde-Eesti elanikel suhtelise vaesuse määr ligi kolm korda kõrgem kui Põhja-Eesti elanikel. Samuti on maaelanikel vaesuses elamise risk oluliselt suurem kui linnaelanikel.

Haridustase mõjutab suhtelisse vaesusse jäämise riski oluliselt. Põhi- või madalama haridusega inimestest iga kolmas kuulus sissetuleku poolest vaeseimasse ja vaid iga viieteistkümnes rikkaimasse sissetulekuviiendikku. Samal ajal kuulus kolmandik kõrgharidusega inimestest rikkaima viiendiku hulka. Seetõttu on ka kõrgemalt haritud inimeste vaesuse määr (8,7 protsenti) üle kolme korra väiksem kui põhi- või madalama haridusega inimestel (26,6 protsenti). Kõrgem haridustase on oluline vaesuse vältimise eeldus.

Hinnangud põhinevad sotsiaaluuringu andmetel, mida statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2012. aastal osales uuringus üle 5400 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu küsitakse 2012. aastal 2011. aasta sissetulekut. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks.

Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60 protsenti leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga.