Jõgevamaa mees leidis põllult vaskmüntidest koosnenud aarde

Eelmisel esmaspäeval leidis Jõgevamaa mees Siim oma kodukoha lähistel põllul metalliotsimisaparaadiga kõndides maa seest kasti umbes üheksa tuhande rootsiaegse vaskmündiga, kirjutab ajaleht Vooremaa.

Leiukohta praegu ei täpsustata, sest praegu on paik kaitse all ning arheoloogid peavad otsustama, kas piirkonnas on tarvis läbi viia lisaotsingud, lisab leht.

Metalliotsimisaparaadi laenas Siim oma sõbralt, et otsida koduõuel üles vanad kanalisatsioonitorud ning need uute vastu välja vahetada. Pärast torude asukoha kindlaksmääramist mõtles ta aga aparaati oma maja lähistel asuval põllul katsetada. “Kõndisin põllul võib-olla pool tundi, kui sain korraliku signaali ja asusin kaevama,” rääkis mees Vooremaale.

Labidat maasse lüües ei osanud ta muidugi arvatagi, milline  vaatepilt talle sealt kohe avaneb. “Kuskil poole labida sügavuselt hakkas münte tulema, kraapisin neid kätega august välja ja lõppu ei näinud neil tulevat. Kogus aina suurenes. Sealt sain kätte ka kastijäänused ja riidetüki, mille sisse mündid ilmselt pakitud olid,” rääkis leidja.

Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist on rootsiaegsete müntidega, peamiselt oli kastis veerandöörised mündid. Leidja suutis mõne pealt tuvastada aastaarvud 1635 ja 1653.

Mündikasti leidis Siim 30. septembri õhtupoolikul, mil väljas hakkas juba pimedaks minema. Tal polnud loomulikult võimalik augu äärde valvesse jääda. Seetõttu otsustas ta mündid kodu juurde toimetada ning andis leiust kohe metalliotsimisaparaadi omanikule teada. Sõber omakorda soovitas tal ühendust võtta Jõgevamaa detektoristide klubi eestvedaja Ain Alatseiga, kes teavitas leiust muinsuskaitseametit.

Leidu ja leiukohta tulid üle vaatama muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor Karin Vimberg ja piiriäärsete alade EstLatRus projekti arheoloogiaspetsialist Ingmar Noorlaid. Mündikogus, mis Siimul ette näidata oli, hämmastas mõlemat eksperti. “No sellist kogust poleks tõesti osanud oodata ja nii suurt hunnikut pole me ka oma tööpraktika jooksul näinud,” kinnitasid nad.

Leiuakti koostades pole Karin Vimberg kunagi varem pidanud müntide arvu sedavõrd umbmääraselt kirja panema, sest nende ülelugemine oleks võtnud tõenäoliselt tunde. Koguseks märkis vaneminspektor viiskümmend liitrit, sest Siim oli sättinud mündid ühte suurde neljakümneliitrisesse nõusse ning need, mis sinna ei mahtunud, kahte plastämbrisse.

Mündid olid ka sedavõrd rasked, et neljakümneliitrist emailnõud, mis oli peaaegu servani münte täis, jõudis arheoloogiaekspert Ingmar vaid vaevu kergitada. Kuna kohal polnud piisavalt võimsat kaalu, hindasid mehed potitäie müntide kaaluks tunde järgi ligi sada kilo, kirjutab Vooremaa.

Seda, millistel asjaoludel taoline rahakirst kord siia maha maeti, ei osanud muidugi keegi öelda. Ingmar Noorlaid märkis, et tegu võis olla keerukate aegadega, mil oli tarvis vara ära peita.

Leidu uudistama sõitnud detektoristide klubi eestvedaja Ain Alatsei vaatas vanu rootsiaegseid kaarte ning lisas nähtu põhjal, et asulat selles paigas polnud, kuid pinnareljeefi jälgides pole võimatu, et kunagi oli leiukoha läheduses hoone. Siiski ei saa leiu peitmise asjaolude kohta midagi täpsemat öelda ning on vähe tõenäoline, et edaspidigi midagi täpsemat selguda võiks.

Mis puutub müntide omaaegsesse väärtusse, siis ka seda oli ekspertidel kohapeal raske hinnata. “Võtame aluseks, et siin on umbes sada kilo münte, mis on enamasti veerandöörised. Ühte hõbetaalrisse mahtus neli kilo veerandööriseid,” arutles Alatsei. Kohapeal läbi viidud kiire arvutus näitas, et leitud müntide kogus vastas kahekümne viiele taalrile. Tallinna ülikooli arheoloogi ja numismaatikakogu hoidja Mauri Kiudsoo hinnangul võis selle mündikoguse eest soetada vähemalt tosin korralikku ratsahobust.

Muinsuskaitseameti spetsialistid kinnitasid, et kiire leiust teatamine oli Siimul ainuõige tegu. Muinsuskaitseseadus näeb ette, et kultuuriväärtuslikke objekte tegelikult otsida ei tohi. Samas tuleb juhuslikult leitud kultuuriväärtuslikust esemest kohet muinsuskaitseametile teada anda ja leid riigile anda. Just nii Siim ka talitas.

Leiu eest on aga võimalik taotleda leiuautasu, mida mündid leidnud Siim ka tegi. See tähendab, et kolme kuu jooksul pärast kultuuriväärtuslike esemete leidmist määrab ekspert nende väärtuse ning leidjale makstakse see välja kuni saja protsendi ulatuses. Sisuliselt tähendab see, et leidja võib saada raha leiu koguväärtuse eest, kuid võib leidmise eest saada ka vaid tänukirja. Kõik sõltub leiu väärtusest ning ka muinsuskaitseameti rahalistest võimalustest.

Vaneminspektor Karin Vimberg kinnitas, et leitud rootsiaegsed mündid pole iseenesest kuigi haruldased, kuid nende kogus ja säilimise viis on antud juhul erakordne.

Kui mündid on ekspertide poolt konserveeritud, otsustatakse, mis neist edasi saab. “Võib-olla lähevad need mõnda muuseumi just sellise kogusena nagu nad leiti,” lisasid eksperdid. Veel ütles Vimberg, et välistatud pole ka müntide tagastamine leidjale, kui otsustatakse, et leid pole muuseumis säilitamiseks piisavalt väärtuslik.