Heimar – kolhoosinaiste võrgutaja

POLIITIK • Kui IRLi esinumber Maire Aunaste teadis kohe, kuhu mind juttu ajama kutsuda (mõistagi Muffinisse, kus ta ise ettekandjaks), siis Keskerakonna number ühe, sarmika saatejuhi Heimar Lengiga on lugu keerulisem. Nimelt väidab Lenk esimesel helistamisel, et ei tea Võrus ühtki mõnusat istumiskohta ja lubab Kandle Keskerakonna peol naistelt järele uurida, kus sellised kohad asuda võiks. Teisel helistamisel ütleb Lenk, et ei tea ikka, kus me kohtuda võiks, ja keelitab mind ise kohta valima. „Ütle, kus sulle käia meeldib, sinna lähmegi!” sõnab ta. Vaidlen vastu, sest kõik esinumbrid peavad koha ise valima. „No aga ütle sina koht ja ma selle valingi!” kasutab Lenk kavalustaktikat. Loen talle ette mõned Võru söögikohad. „No vot – just see!” valib ta minu poolt viimasena nimetatud kohviku. „Ma käin seal kogu aeg.”

Kohtumispaik selge, ei jää muud üle, kui leppida kokku päev ja kellaaeg. Lepime, et trehvame neljapäeval kell 12 – Lenk peab sama päeva õhtul Räpinas olema ja hiljem enam seepärast ei saa.

Kui neljapäeval viieminutilisehilinemisega kokkulepitud kohta jõuan, on Heimar Lenk, kel traditsiooniliselt seljas hallitriibuline ülikond ja kaelas punane lips, juba aktsioonis ning korraldab kui peremees. Ta on hõivanud laua kohviku keskel ning laua peal vaasis on ootamas lilled ajakirjanikule: kaks punast ja üks kollane roos. „Ma loodan, et Inno ei ole armukade,” sõnab ta silma pilgutades. Seejärel sammub ta leti ette ja asub uljalt tellima: „Endale kilupirukas ja mida ajakirjanikule?” Lenk ei pane keeldumist millekski ning tellib mulle kohvi ja koogikese. Konjakit tahab ka tellida, aga see õnnestub mul rinnaga toitmise ettekäändel ära hoida. Heimar paistab olevat pisut pettunud, kuid peale ta mulle alkoholi pressima ei hakka.