Põgus pilguheit – ühe sajandiku jagu raamatut „HETERO – tsentrist väljas”

MUUSIKAAJALUGU • Hetero kokkusaamisest möödus 2015. aastal 35 aastat. Selle aja jooksul on muutunud riigikord ja isegi sõna „hetero” tähendus. Kuid legend nimega Hetero elab ikka nii laval kui ka rokiajaloo mäluaukudes. Just nimelt mäluaukudes, sest mälestustes, salvestustes ja vähestes kirjalikes märkmetes sorides on ilmsiks tulnud hämmastavad detailid. Eelkõige torkab silma mälestuste ja kirjalike tõendite vastuolulisus. Ühelt poolt mäletan tohutut publikumenu  ja poolehoidu ning teisalt võitlust tolleaegse võimueliidiga, kes tegi meeletuid pingutusi, et meie edu pidurdada.

Aastakümneid hiljem võib tõdeda, et Hetero mahasalgamine õnnestuski, sest tõendid bändi eksistentsi kohta pea-
aegu puuduvad. Nii kustuvad mälestused ja moonduvad ka vähesed faktid.

Hetero legendi lühikokkuvõtte avaldas Ivan Makarov 27. juulil 1991 Õhtulehe rubriigis „Eesti rockiportreed. Hetero”: „Õigem oleks kirjutada He-te-ro!!! Sest selle legendaarse bändi nime skandeeriti. Piisas vaid Pepe Saarel lavale tulla ja publikut tervitada, kui kuulajad sattusid ekstaasi, tundes end ümbritsetuna seletamatust eufooriast. Hetero kogus populaarsust aastate jooksul iga päevaga. Paljusid professionaale tabas mõistmatus: jah, solist on hea, aga muusikud pole kõrgemast klassist, muusika pole piisavalt originaalne. Hetero on selles suhtes Eesti rokiajaloo ainus taolise maagilise mõjuga nähtus. Ükski biitlitest polnud tippmuusik maailma tasemega võrreldes, kuid mis tähtsust sel on …

Hetero oli meie hard rocki vaieldamatu lipulaev ning ajaloos esimene provintsiansambel, kes jäi Tallinna eliidiga võisteldes tihti peale, kusjuures see ei olnud aus konkurents: ühed kogusid kuulsust raadio ja televisiooni kõikemääraval toetusel, nemad aga täiesti ilma … Kuhu aga jäi selle aja tõeline iidol?”