Pikakannu – hingega kool

SULGEMISOHUS KOOLIMAJA • Et aru saada, miks lapsevanemad seisavad kui üks mees Pikakannu kooli tegevuse jätkumise eest, tuleb koolimajas ise ära käia. Seda tunnet ja hinge, mida see kool endas kätkeb, on võimatu sõnadesse panna.

Eriline on Pikakannu koolimaja juba välisuksest sisse astudes. Sa saabud justkui koju, sest selle, vana Eesti aja lõpus valminud paksude kiviseintega koolimaja vestibüül on soe. Kohe välisukse vastas on pehme diivan, kus pikema jalutuskäigu teinud külaline saab jalga puhata ja kus lastele meeldib mängida. Parasjagu on vahetund, ent mis on sellest koolimajast puudu, on põrgulärm, mis suurtes koolimajades vahetundide ajal inimeste närvirakke pommitab. Pikakannu koolimajas valitseb vaikus ja rahu, kuulda on vaid tasast jutupominat ja susside sahinat, täpselt nagu kodus. Kusagilt hoovab värske saia lõhna.

Mis veel silma torkab – ses majas on eriline hing. Mitte ainult sellest, et hoonel on pikk ajalugu, vaid ka sellest, et maja köetakse ahjudega. Öeldakse, et ahiküttega maja hingab: kütmine tõmbab läbi korstna vana õhu välja ning läbi akna- ja uksepragude värske õhu sisse. Seetõttu polnud vanadel majadel ka ventilatsiooni: talvel toimus õhuvahetus läbi korstende ja suvel sai akna lahti teha. Uued hooned on enamasti umbsed, sest sundventilatsioon ei tööta korralikult või on sedavõrd kulukas, et see eelistatakse välja lülitada. Värske õhk on omakorda õppimiseks väga oluline, sest inimese suur aju vajab toimimiseks palju hapnikku.

Lapsed õnnelikud, direktor mitte

Noorema vanusegrupi lapsed, kes enne vahetunni lõppu klassiruumis õpetajat ootavad, on õnnelikud – neil silmad säravad. Kuivõrd ruumid on ka talvel soojad, on nad klassiruumis lühikeste varrukatega.

Mis on siin koolis head? „Kõik teavad üksteist,” vastavad lapsed kui ühest suust. „Siin saab isegi poistega normaalselt läbi,” räägivad tüdrukud. Lapsed räägivad, et koolis mingit kiusamist pole. Ega ka varguseid. Kooli võimalikust kinnipanekust ei taha nad midagi kuulda ja on hirmul, kui peavad Kääpale minema, sest seal on palju lärmi. „Siin teeb Ingrid nii head sööki,” leiab üks poiss. Vahetunni ajal meeldib lastele mängida diivanimängu. See on nende endi välja mõeldud mäng, nagu kükikull, kus diivan on kodu.

On siiski üks õnnetu hing, kes selles koolimajas vastu jalutab – kooli direktor Liina Vagula. Tema saatus selles koolis on sarnane Eesti omaga eurotsoonis: tuli justkui pulma, aga sattus matustele. Möödunud aasta sügisel, kui Liina Vagula koolis alustas, tehti suurejoonelisi plaane tegevuse jätkamiseks. Perspektiiv pidi olema pärimuskultuuri kallak ja rahvakultuuri edendavad ringid. Nüüd otsustas volikogu kooli siiski sulgeda, kuna vallal napib raha. Nõnda peavad kooli 29 õpilast ja 14 töötajat omale uuest õppeaastast uue koha leidma. See on inimestele raske otsus.

„Olen olnud väikse kooli patrioot,” räägib Vagula, miks ta otsustas kuulutuse peale Pikakannu kooli tööle tulla. Pärit on ta hoopis Tallinna ligidalt Padiselt, kus käis väikses koolis ja pärast pedagoogikaülikoolis õppimist töötas Tallinna ligidal väikestes koolides: Lehtmes, Ääsmäel ning Põlvamaal Tilsis.

Vagula kolis perega viis aastat tagasi elama Loosu külla ega saa aru, miks inimesed tahavad kangesti maalt linna kolida. 20-25aastaselt on veel linnaelu tema meelest arusaadav, aga pere loomiseks on maapiirkonna rahulik keskkond hädavajalik.

Üks inimeste maalt lahkumise põhjustest on koolide sulgemine. Vagula mõtleb hirmuga selle aja peale, kui tema laps ükskord 14aastaseks saab ja ta tuleb kuhugi kaugele gümnaasiumi õppima saata. Pikakannu koolis saavad lapsed kasvõi jala või siis suuskadega koolis käia. Nad pole sõltuvad bussidest või vanematest.

Liitklassid õpetavad iseseisvalt töötama

Pikakannu kooli tegevuse jätkamise üks tulisemaid vastaseid on endine direktor Viivi Juhkam. Ta räägib, kuidas koolis on liitklassid ja seetõttu ei saa seal tasemel haridust. Juhkam kritiseerib ka kehva kooli ümbruse eest hoolitsemist. Endise direktori erilise põlguse alla on sattunud kooli muuseum, kus pole sõnagi nõukogude perioodist, vaid on kajastatud vaid varasemat perioodi.

Kooli praegune direktor Liina Vagula liitklasside suhtes nii pessimistlik pole, vastupidi – liitlassides õpivad õpilased iseseisvalt töötama. Kuivõrd klassis on vaid kümmekond õpilast, jagub õpetajal aega iga õpilase jaoks. Vajadusel küsib õpetaja õpilast iga päev, samuti on iga päev võimalik kontrollida, kas kodutööd on tehtud. Kooli ümbrus on samuti korrastatud ja muuseumis on plaanis ka nõukogude perioodi kajastada.

Pikakannu koolimaja hinge juurde kuulub suur puu-pliidiga köök ühes sööklaga, kus lapsed kaks korda päevas kohapeal valmistatud värsket toitu saavad. Köögi juurde kuulub kokatädi Ingrid Uibo, keda lausa kooli hingeks peetakse.

„Mis hing, kokk olen,” lausub Uibo tagasihoidlikult. Tal on käed-jalad pidevalt toimetamist täis. Lisaks söögitegemisele koristab ta sööklaruumid ja toimetab oma 331-eurose palga eest suvel kooli aias, kust korjab moosideks-mahladeks vajalikud marjad, õunad ning ploomid. Kokku valmistab ta ette 250 liitrit mahla ja 50 liitrit moosi. Kogu ülejäänud toidu lastele ostab ta ümberkaudsetest taludest, kust saab kaupa soodsamalt, nii-öelda oma hinnaga. Armastusega tehtud toit lastele meeldib, sest ühtelugu käivad nad sööklast lisa küsimas ja neile ei öelda kunagi „ei”.

Uibo on ise samas koolis käinud, nii nagu kogu tema suguvõsa. Uibo räägib, kuidas allakäik algas kümmekond aastat tagasi, kui hakati rääkima kooli kinnipanekust. Alates sellest ajast ei julge paljud vanemad oma last enam sellesse kooli panna. Kui kool kinni pannakse, läheb lastel raskeks, sest suurtes koolides pole kombeks, et õpetaja lastega räägib, neid kuulab, nendega koos mängib. Kus kool oleks nagu üks pere, kes jõulupeol kõik ühise laua taga istuvad.