Võrumaa olukord vajab kiiret reageerimist

Võrumaal saavutatud positiivset varjutab kehv seis tööhõive alal, mistõttu kestab maakonnas inimeste väljavool.

Võrumaal on ühelt poolt palju positiivset, näiteks käib maakonnas vilgas spordielu, mis tõmbab ligi nii noori kui vanu. Noorte ettevõtmistest torkasid silma Võrumaa lahtised meistrivõistlused lumelauasõidus, kus võistluste korraldamine oli täiesti eraalgatuslik. Sarnaseid algatusi toimub aasta jooksul üle terve Võrumaa, nii et kohalikul spordiliidul jääb üle üksnes rahulolu tunda. Vanemate inimeste jaoks on aasta üheks tähtsündmuseks Haanja maraton, mis tänavu toimus juba 40. korda ja kuhu oli registreerunud ligi 1000 osavõtjat. Selles pole midagi imestada, Võrumaa mägine maastik ja kaunis loodus lausa kutsuvad sporti tegema.

Positiivse kõrval juhtis maavanem Andres Kõiv vabariigi aastapäeva eelõhtul tähelepanu maakonna kõige tõsisemale probleemile – tööpuudusele. Lisaks töökohtade nappusele kummitab Võrumaad ka tööjõu puudus, sest paljud oskustega spetsialistid on maakonnast lahkunud ja uutel ettevõtjatel on seda raskem omale töötajaid leida. Kokkuvõttes toob selline areng kaasa maakonna kiire tühjenemise, millest annab kõige eredamalt märku koolide sulgemine, samuti mitmete asutuste kaotamine nii küladest kui ka tervest maakonnast. Need on kõik väga valusad otsused, mis tekitavad elanikes pahameelt ja toovad kaasa uue lahkujate laine.

Öeldakse, et mujal on elu ilusam ja Võrumaa inimeste käitumist analüüsides tundub, et see ütlus vastab ka tõele. Miks muidu lahkuvad Võrumaalt noored, täisjõus inimesed ja annavad oma panuse kas Tallinnas või sootuks välismaal? Võrumaale jäävad ainult pensionärid ja eluheidikud. Viimasele trendile juhtis tähelepanu ka maavanem, küsides irooniliselt, kas Võrumaale jäävad ainult eluheidikud, kellega on võõrvõimudel kerge manipuleerida?

On selge, et elu jätkumine Võrumaal on terve Eesti julgeoleku küsimus. Kui pole inimesi, siis pole võimaliku konflikti korral ka kedagi kaitsta. Patriotism võib olla küll sõnades ilus, aga kui inimestel pole, mida leivale panna, ja suur osa elanikkonnast nälgib, siis on nad nõus ükskõik mis riigikorraga – peaasi, et kõhu täis saaks.