Kuigi niinimetatud kilekotiga ministri büroos sündinud idee maapiirkondade teenuskeskuste toetamiseks on tulnud hilja ja tegemist on piskuga, võib seda siiski pidada kauaoodatud sammuks õiges suunas. Tõsi on, et selliste toetustega on maal väga hiljaks jäädud. Nagu märkisid ettevõtjad teisipäeval Võru maavalitsuse ruumides toimunud teabepäeval, on raske enam midagi päästa. „Pensionärid maal iivet enam ei tõsta,” võttis maapiirkondade reaalsuse kokku üks teabepäevale tulnud ettevõtlik mees.

Maalt on suurem osa ettevõtlusest ja ka inimestest kadunud, selle kõrval tundub teenuskeskuste skeem lootusetu katsena. Maal oleks tulnud elavdada ettevõtlust juba varem, mitte jagada üksteise järel raha küla kiigeplatsidele, mis valdava osa ajast kasutult seisavad. Kui ettevõtlus olemas ja ka töökohad, siis tulevad kiigeplatsid juba iseenesest.

Teine probleem maal tegutseva väikeettevõtja jaoks on toetustega kaasnev bürokraatia. Euroopa Liidu regulatsioon tõi ettevõtjatele bürokraatiat juurde, sellega koos aga tulud ei suurenenud. Kuivõrd ettevõtjad peavad juba niigi täitma korraga sadat ametit, alustades koristaja ja lõpetades direktori tööga, siis pole neil olemasoleva niigi ulatusliku paberimajanduse kõrvalt aega ega energiat veel toetuste tarbeks dokumente täita. Olukorras, kus võimalike toetuse saajate ring on väike ja summa pisike, löövad ettevõtjad toetustele käega ning loobuvad pigem üldse ettevõtlusest, kuigi toetusskeemid peaks olema mõeldud just maapiirkonnas ettevõtluse säilitamiseks.

EASi ja siseministeeriumi esindajate projektiesitluse põhjal võib öelda, et maaettevõtluse toetamise alal paistab tunneli lõpus valgus ja see ei ole rong, mis vastu tuleb. Teenuskeskuste projekti puhul on muutunud toetuse taotlemine oluliselt paindlikumaks ja põhirõhk on loodavatel teenustel ehk siis ettevõtlusel endal, mitte toetustel toetuste pärast. Ideaalis tulevad ametnikud ise linnast kohale ja uurivad, millist laadi toetust ettevõtja vajab ning täidavad ise ära ka vajalikud paberid.