Võitlus Nursipalu harjutusvälja laiendamise pärast on võtmas juba tragikoomilisi mõõtmeid ning kaitseministeeriumi esindajad läinud valla rahva ja juhtkonna otsese süüdistamiseni.

Pealtnäha on ministeeriumi eesmärk õilis: võimaldada Kuperjanovi pataljonis aega teenivatele sõdurpoistele, aga ka Meegomäe lahingukooli õppuritele ja kaitseliitlastele mugav harjutamise võimalus. Lasketiirud ja linnavõitlusala on seal juba olemas, vaja on vaid ala laiendada selleks, et kasutada veidi krõbedamaid ning suurema laskekaugusega relvi nagu miinipildujad ja granaadiheitjad. Mõistetav on kaitseministeeriumi soov hoida ära jalaväelaste sõidutamine mitmesaja kilomeetri taha Aegviidu keskpolügoonile, selle asemel et kohapeal kõik õppused läbi viia.

Harjutusvälja ega ka selle arendamise vastu pole tegelikult ka kohalikud elanikud. Nursi kandi inimesed on korduvalt väljendanud oma poolehoidu harjutusväljale ja teatud tingimustel oleks nad nõus isegi selle laiendamisega. See, mis inimesi pahandab ja hirmutab, on võimukandjate suhtumine. Rahvast häirib see, kui Tallinnast tulevad üha uued ja uued noormehed-neiud, kellele on antud kätte väga suur võim, ent kes ei taha või ei oska inimeste muresid ning soove ära kuulata, vaid esitavad selle asemel ühe ultimaatumi teise järel.

Olukord Rõuge vallas meenutab sunniviisilist kollektiviseerimist 1940. aastate lõpus, kui küladesse saadeti samuti noored ja üliagarad politrukid, kes hakkasid kampaania korras rahvast organiseerima. Need, kes vastupanu osutasid, pandi vagunisse ja saadeti külmale maale. Kaitseministeeriumi esindajad ei otsi Nursi kandi rahvaga koos mingeid kompromisse, vaid lähtutakse printsiibist, et kui ei meeldi, minge minema. Võrreldes 1940. aastatega on erinevus vaid selles, et nüüd lubatakse inimestel oma kodudest vabatahtlikult lahkuda.

Kaitseministeeriumi ametnike juttu kuulates ja käitumist jälgides tekib küsimus, kes on neid inimesi kasvatanud ja koolitanud? Nad on üles kasvanud vabas ja iseseisvas Eestis, ent astunud sõtta oma rahva vastu.