Euro eestpalve

Üks mu sõber, kes on muidu aasta aega uskmatu koer, tormab jõulude aegu alati kirikusse. Veel hullem, suisa jõulumissale, otse roomlaste rüppe. Eks ükskord tuli see jutuks ja tema seletas: „Vaata, marukristlane. Ma käin seal rituaali tegemas. Panen kanna alla saapa sisse mündi ja, kui kõik sinu bossi poole hüüavad, löön jalga vastu maad ja ütlen: aga mul on raha!” Tema ka ei teadnud kombe algupära.

Kuid, ausalt, see paistab isegi töötavat, kui võtta mõõdupuuks, et mina olen temalt küll raha laenanud, tema minult mitte kunagi. Üldse on ta üks tubli ja tark mees. Praegu, kui aasta euro tulekust möödas, tahaks ise mingit sellist raharituaali teada. Olgu või poolnõidusena kirjas. Üldse mitte enda pärast. Enda eest palvetamine tundub ülepea jumalatüütamisena. Tal jama niigi küllalt kaelas. Kellegi teise eest aga peaks võima. Ligimese heakäik, omakasu püüdmata … Või millegi teise. Euro tervise ja hea käekäigu eest võiks nõiduda või palvetada juba küll. Totter, mis? Muidugi totter.

Mitte et see nõme raha mulle kuidagi aastaga meeldima oleks hakanud. Jätkuvalt on ta kole. Nimi on kole, välimus on kole ja niikuinii teda kunagi ei ole, eks. Muide, välimuse kallal võiks isegi pruukida „Hitleri argumenti”, et euro oleks võinud edukalt ka füüreri lemmikdisainer Speer või lausa ta ise valmis joonistada. (Hitleri argument on see, kui millegi vastu vaieldes tuuakse esile, et füürer tegi või talle meeldis sama, mis vastuväitlejale. Näiteks – milleks seda kunstiakadeemiat ülepea vaja, Hitler tahtis ka kunstnikuks saada?)

Aga. Minu Sitzinstrument ehk istumistaristu ütleb, et aitab mu eluajaks rahareformidest küll. Krooni taskusse saada oli tore, eurot ei olnud …, aga aitab küll. Mitte mingeid targemaid argumente pole tuua. Ei mikro-, makro- ega mükomajanduslikke. Ainult see tunne, et uuesti ei tahaks. Või õieti – tont selle reformiga, ei tahaks enam vaadata ning ise sees elada, kui üks raha aeglaselt ja piinavalt sureb. Nagu Kremli pildiga raha. Kui keegi veel viitsib mäletada, ega see ilus olnud. Kappadi-kappadi tegid palganumbri, kippadi-koppadi tegid hinnad kaugel eespool. Ja niikuinii ei olnud mitte midagi osta, mistap osteti ju kõike, mis kätte sattus.

Et euro ehk neorubla ja too vana rubla on väga sarnased, vaevalt et seekord teistmoodi läheks. Andke andeks, aga on. Ühtne raha, mis on tagatud ainult poliitilise otsusega, tohutute kultuurierinevustega maadest kokkutraageldatud üliriigis – no igal pool käsitatakse rahaga ümberkäimist väga erinevalt ja ongi jant majas, see tähendab, et raha väärtus sõltub sellest, kus see asub.

Kadunud Kaljo Kiisk rääkis loo, kuidas ta kord gruusia režissööridega filmide maksumust arutas ja kurtis, et Moskvast ei taheta 700 000 rubla vist hästi anda. Grusiinid imestasid: me alla kolme miljoni üldse ei mõtlegi … ja igal mehel on kaks autot ning daatša mägedes.

Eks öeldud tollal meie kohta, et järgivad lolle vene seadusi saksa täpsusega, nüüd siis eurodirektiive orjarahva kuulekusega. Ime siis, et siinkandis oli 100 rubla raha, Kesk-Aasias aga teati, et miljon rubla on üks diplomaadikohvri täis sajaseid ja selle eest saab kolhoosiesimeheks. Vist oli kolhoosiesimeheks. Mis see Kreeka liiduvabariik teistmoodi on? Vaja vaid raporteerida plaanide edukast täitmisest, taotleda lisafonde ja saabki hakata sõpru-toetajaid üle kuldama. Või mõned teised vennasvaba- ja -kuningriigid. Las lollid pingutavad kuskil põhjas oma trakse.

Kreeka riigi kallal nääksumine meenutab ka seda, kuidas nii 25 aastat tagasi Kesk-Aasia liiduvabariikides hakati järjest avastama, et eesrindlikku puuvillatootmist tegelikult ei olegi olemas. Kes ei mäleta, ei mäleta. Ega palju aega läinud, kui too liit ragisema hakkas.

Jah, jah, muidugi ei ole liidud lõpuni võrreldavad. Jah, muidugi, virin, ma tean. Seda enam ei tahaks, et läheks, nagu tollal. Ei taha nalju, et nael hästikuivatatud eurosid maksab ühe dollari. Ega valuutapoode. Eriti seda aega, kui need sigarettide asemel reklaamisid, et müügil piim ja leib. Sel päris lõpu ajal. Mis siis nüüd juhtuks – et teatud kauplustes maksavad Rootsi kroonid … Läti (!) latid … Kes selle häbi üle elaks? Latid …, hea veel, kui mitte Vene rublad.

Mistap, ole sisimas nii eurovastane kui tahes, hakka või palvetama, et see neorubla siiski püsiks. Et kellelgi seal Frankfurtis turgataks mingi mõistlik mõte pähe. No ei viitsi enam huvitavaid aegu üle elada. Igavust ja stabiilsust, paluks. Mis teha, kui oled stagnaajal sündinud.