Maa sool on jäetud saatuse hooleks

Eesti riik käitub oma rahvaga nagu kommertspankur: ilusa ilmaga annab vihmavarju ja kui sadama hakkab, siis võtab selle ära.

Riigi poliitika peegeldub kõige paremini maal, kus heal ajal mõned aastad tagasi remonditi koole ja rajati teeninduspunkte, et inimesi maale elama meelitada. Praegusel raskel ajal, kus maapiirkondade elanikud vajaks senisest enam toetust, pannakse üksteise järel koole kinni ja kaotatakse teenindusasutusi, mis sunnib inimesi maalt lahkuma. Isegi kreeklaste jaoks, kes mitu korda jõukamad, leiab Eesti valitsus toetuseks rohkem raha kui oma rahva tarbeks.

Nagu ütles Rõuge kiriku õpetaja Mait Mölder reedel Kandles toimunud maaelu konverentsil, võib praegust aega võrrelda küüditamisega, ainult selle vahega, et kõik inimesed on kusagil alles. Maale, laiemas plaanis aga Eestisse, jäänud inimesed on sunnitud läbi kannatuste oma kodumaal elu alles hoidma kuni ajani, mil küüditatud kunagi tagasi tulevad.

Rahvaloendus sundis inimesi hetkeks peeglisse vaatama: viimase kümne aasta jooksul on tühjenenud pea kõik piirkonnad peale suuremate linnade (Tallinna ja Tartu) ning nende ümbruse. Maapiirkondade kiiret tühjenemist arvestades võib Eesti viimaste aastate regionaalpoliitikat lugeda äpardunuks. Haldusreform, mis pidi maapiirkondadesse elu tagasi tooma, pandi kümme aastat tagasi seisma. Pärast seda on maapiirkondi saatnud allakäik, kus ei mõelda enam maaelu edendamisest, vaid sellest, kuidas olemasolevates tingimustes ellu jääda.

Praegune reaalsus on see, et väljaspool suuremaid linnu ei suuda omavalitsused pakkuda elanikele piisaval hulgal ja tasemel teenuseid. Kuigi Eesti väikest rahvaarvu arvestades peaks kõiki piirkondi arendama võrdselt, on valitsusametnikud teinud maapiirkondade toetuseks vaid suuri sõnu, tegelikkuses tabavad kärped kõige valusamalt just väiksemaid omavalitsusi. Maainimesed tulevad poliitikutele meelde vaid iga nelja aasta tagant, kui toimuvad valimised, muul ajal teenitakse välismaalaste ja suurlinnade elanike huve.