Valitsus on alustanud küll raha eraldamist maapiirkonnas teenuskeskuste loomiseks, aga on selge, et pikas perspektiivis sellest ei piisa – elu säilitamiseks nii maapiirkonnas kui üldse Eestis on vaja alandada maksukoormust.

Maksukoormus kerkis Eestis hüppeliselt kolm aastat tagasi – masuajal, kui valitsusel oli vaja täita riigikassat. Nii kergitati kiirkorras nii käibemaksu kui ka eri aktsiise. Kuigi maksutõusud olid määratud olema ajutised, on neist nüüdseks saanud pikaajalised maksud, mille kaotamisest ei räägita enam isegi siis, kui riigi rahandus väidetakse olevat parimas korras.

Maksutõus masuajal oli tegelikult viga, sest see muutis nii kaubad kui teenused kallimaks, suurendas kulusid, neelas säästusid ning vähendas nõnda enamike majapidamiste ja ettevõtete konkurentsivõimet. Näiteks suurenes surve kohalike katlamajade kütte hinnatõusule ja kuivõrd erinevalt Lääne-Euroopa kolleegidest puudub Eesti ettevõtjatel paksem rasvakiht, pole võimalik viia katlamaju odavamale küttele. Maapiirkonnas on palgad madalad ja nõnda on Väimela elanikud püstihädas, sest maksavad talvekuudel kogu oma palga elamise kütmiseks. Väimela rahvas on pealtnäha teinud kõik õigesti, oma katlamaja ära erastanud, aga sellele vaatamata pole eraomanikul raha, et kalli kütteõli asemel näiteks mitu korda odavamat puitu kasutama hakata. Kokkuvõttes on tekkinud punnseis, kus inimesed on sunnitud asja ees, teist taga oma kodudest välja kolima.

Maksude tõstmine võib pealtnäha olla ahvatlev, sest iga ametnik arvab, et ta on ettevõtjast targem ja teab paremini, kuidas raha ümber jagada. Nõukogude aeg näitas aga, et selline ülevalt poolt ette ära planeeritud süsteem jookseb varem või hiljem umbe, sest lämmatab igasuguse initsiatiivi. Üks ametnik ei suuda eales ette aimata, mis kaupu või teenuseid on kõige kasulikum toota või pakkuda, mistõttu edukamad on olnud need majandused, kus inimestele on jäetud rohkem raha kätte ja läbi selle antud suurem vabadus investeerimisotsuste tegemisel.