Kolmapäeva õhtul sõitsin Kurenurmest Tallinna, et reedel New Yorki lennata. Paar päeva pealinnas veeta tundus olevat mõnus mõte. Minu naine on alati see, kes kõik vajaliku reisiks kohvritesse valmis paneb. Kuna olen alles viirusest taastumas, siis lubab ta mul praegu kergemalt läbi saada.

Ameerikasse lendamise põhjuseks on mu tütre Maarika pulmad ja sellega seoses oli minu suurim mure see, kas ma ikka mahun veel oma smokingusse, mida mul pole juba mitu aastat olnud põhjust kanda. Enamus minu mõne aasta tagustest ülikondadest mulle enam selga ei mahu.

Heli vend Väino võttis mitu kilo alla sellega, et pärast kella 17 õhtul enam ei söönud. Kuna see mõte mulle meeldis, siis otsustasin sama teha. Kuni kella 17 ei keelanud ma endale midagi, pärast aga jõin kas teed või kohvi ja sõin mõne puuvilja. Nii juhtuski, et oma Tallinna kodus smokingut selga proovides ei suutnud ma oma rõõmu varjata – see sobis selga nagu valatult.

Osula kooli lapsed on ka praegu pealinnas ja teevad proove Soome–Eesti ühiseks laulu- ja tantsupeoks. Nad peatuvad Sõle koolis Pelgurannas. Ka naabrimehe Karli Kaska tütar Daile on nende seas. Karli helistas mulle kohe samal õhtul, kui ma Tallinna jõudsin, ja ütles, et Daile õhkmadrats oli katki läinud, ning palus, et ma aitaksin selle välja vahetada, enne kui me ära lendame. Kuna Karli on mind alati hädas aidanud, siis ei tule kõne allagi, et mina talle appi ei läheks, kui temal on mingi mure südamel. Läksimegi Heliga järgmisel hommikul Kristiine keskusesse. Kohe esimeses poes, kuhu ma sisse astusin, müüdi õhkmadratseid ja ma ostsin ühe otsemaid ära. Nii kiirest tegutsemisest ei saanud mu naine aru – see oli ju esimene õhkmadrats, mida me nägime! Heli oleks tahtnud veel ringi vaadata ning teha uurimistööd, milline madratsitest oleks kõige parem ja kõige odavam. Vähemasti oleks me pidanud helistama Karlile ja küsima temalt täpselt järele, kas see, mida me ostame, on ikka see, mida ta oleks tahtnud, et me ostame.

Kui madratsiga D-terminali jõudsin, kus ma pidin Dailele madratsi üle andma, enne kui nad laeva peale lähevad, helistas mulle Heli, sest ta oli ikka veel ostu pärast mures. Nüüd arvas ta, et Karli tahtis võib-olla hoopis õhkvoodit, mitte madratsit! Mul polnud aimugi, millisesse poodi Heli nüüd jõudnud oli, aga ma palusin tal mitte enam muretseda, kuna korralik kaup oli ju olemas. Küll Daile sellel magamisega ka hakkama saab ja vaevalt et Karli tahtis oma tütrele Soome vesivoodit kaasa panna.

D-terminalis märkasin, et minu mobiiltelefoni aku on peaaegu tühi. Palusin Helil Dailele helistada ja öelda, et ma ootan teda eskalaatori juures. Olin väga rõõmus lõpuks Dailet nähes. Tema andis mulle oma katkise madratsi ja mina talle uue vastu. Lõbusalt lehvitades oligi ta ühtäkki läinud.

Sadamast suundusin bussiga kesklinna, olles õnnelik, et minuealisele on ühistransport Tallinnas tasuta. Kuna ma satun pealinna väga harva, siis oli mul seal rohkesti tegemist. Olin leppinud kokku mitu kohtumist ja osalesin ka Linda kuju juures toimunud 14. juuni küüditamise mälestusteenistusel. Enamus kohalolnuid olid vanemaealised. Kümne aasta pärast pole neid enam arvatavasti elavate kirjas. Ajalugu on täis tragöödiaid, mida neis ellu jäänud soovivad, et mäletataks. Seda tehakse siis, kui on tahet mäletada. Mul oli hea meel kohata seal palju vanu häid sõpru, näiteks Enn Tartot ja Trivimi Vellistet, kes on alati sellistel üritustel kohal, sest nad mäletavad meie minevikku ning tunnevad muret meie tuleviku pärast.

Mõned päevad tagasi käisin koos Heliga Osula surnuaial tema ema ja isa haudu korrastamas. Nägin, kuidas Heli nende eest südamega hoolitses ja see rääkis mulle rohkem kui sõnad tema armastusest oma vanemate vastu. Mina aga armastan selle pärast teda veelgi rohkem. Ja mul on hea meel, et mu tütrel on keegi, keda hoida ning armastada ja kellega elada koos oma elu lõpuni. Ma loodan, et ta saab sama õnnelikuks, kui olen olnud mina oma Heliga.