Niisama kiiresti, kui Võrumaa on viimastel aastatel inimestest tühjenenud, võib ta uuesti täituda nendega, kes linnast põgenevad või välismaalt tagasi tulevad. Misso valla ja Tiit Niilo kogemus näitab, et tulla tahtjaid on väga palju. Õigupoolest on Misso vald lahti päästnud omalaadse paisu, mis seni aastaid oma õiget hetke ootas. Võib-olla ongi väike ja Tallinnast vaadates kõige kaugem Misso selle auga ära teeninud, sest loodus ning maastik on seal üks maalilisemaid ja mitmekesisemaid terves vabariigis. Teiselt poolt on maaletulekule kaasa aidanud Tallinna linna kiire kasv, mis on muutnud seal elamise paljudele inimestele vastuvõetamatuks. Tallinn pole küll rahvaarvult teab mis suur linn, aga tal on suurlinnale omased probleemid nagu kõrge kuritegevus ja tugev saastatus auto heitgaasidest. Oskamatu planeerimise tulemusena on Tallinna kesklinnast saanud üks suur ristmik, kuhu kõik autod ikka millegipärast ära ei mahu.

Vestlusest Võrumaa arenguagentuuri värske juhi, kümmekond aastat tagasi Tallinnast maale kolinud Ivika Nõgeliga koorus välja tõdemus, et maapiirkondade arenguks pole vaja muud kui kohapealsete asutuste omavahelist koostööd ja partnerlust. See on tõsi, sest näiteks Otepääl, kust Nõgel hiljuti Võrru ära tuli, on areng mattunud eri huvigruppide omavahelisse kemplemisse. Otepäält on juba jalga lasknud sealsed suurüritused ja nüüd on järg elanike käes.

Selge on ka see, et paljast entusiasmist jääb arengu puhul väheks. Praegune kohalikke omavalitsusi puudutav seadusandlus on loonud olukorra, kus omavalitsustele pandud ülesandeid suudavad enam-vähem rahuldavalt täita vaid kaks suurimat – Tallinn ja Tartu. Omavalitsuste praegust olukorda võib võrrelda jooksuvõistlusega, kus vaid kahel osavõtjal on korralik varustus, naelkingad ja muu, ülejäänud komberdavad paljajalu oma kulunud dressides, muist jooksjaid on üldse ilma käteta ning osal puuduvad jalad. Otsustajatel peaks piinlik olema seda kõrvalt vaadata.