Võrumaa Teatajaga ühendust võtnud inimeste seletustest tuleb välja, et nii palju kurja kui maareformiga pole inimestele viimasel ajal veel tehtud.

Ajalehe toimetusele on kurtnud oma maamuresid kümneid inimesi, valdav enamus neist pole olnud nõus oma juhtumi avalikustamisega, kuna kardetakse, et sellega lähevad asjad veel hullemaks. Hea näide asjade hulluks minemisest on Võru linnas elavate Kose suvilaomanike Ants ja Helle Kõivu juhtum, kus pärast kümmekond aastat kestnud vägikaikavedu Võru valla ning Võru maavalitsuse ametnikega seati lõpuks õiglus jalule, ent pärast seda alles tõelised õudused algasid. Nimelt järgnesid kinnistamistoimingutele naaberkinnistute elanike rünnakud, mis kestavad praeguseni.

Maaga seotud probleeme üldistades võib öelda, et inimeste jaoks tundlikud ja ülimat täpsust nõudvad maa-asjad anti kohalikele omavalitsustele, kes polnud nii vastutusrikka ülesande võtmiseks valmis. Üha enam tuleb välja juhtumeid, kus maa on inimestele kas valesti tagastatud, valesti välja mõõdetud või pole küsitud maaga seotud toimingute puhul naabrite nõusolekut. Maamõõtmisel tehtud vigade puhul on halb see, et eksimused ei ilmne kohe, vaid alles aastate pärast, kui hakatakse tegema maaga seotud toiminguid. Näiteks Võru vallas Meegomäel ilmnes, et endise metsamaa muutmisega elamukruntideks oli kaotatud kinnistute juurdepääsutee ja sellega võetud kinnistute omanike võimalus oma majale nõuetekohaselt ligi pääseda.

Omavalitsuse võimetust maa-asjadega toime tulla näitab juhtum, kuidas Võru ettevõtja Indrek Klampe ehitas oma naabriga rahumeeli täis linnale kuuluva parkmetsa krundi ja linnal pole justkui mingit õigust enda omandit tagasi saada.

Võru linn ja vald pole mingid erandid, maaga seotud probleemid kerkivad kui seened pärast sügisest vihma kõikjal Eestis esile. Kõige tuntum maajant on seotud niinimetatud maadevahetusega, kus otsustusprotsess oli kitsa ringi ametnike käes, kes vahetasid kaitse all olevaid kinnistuid teatud meelehea eest hinnaliste kinnistute vastu Tallinna linnas ja selle ümbruses.