Lõpuks ometi midagi positiivset

Üldise riigiasutuste kokkutõmbamise juures Eesti piiriäärsetest maakondadest kõlab lausa uskumatuna uudis selle kohta, et Võrumaale on kavas riigi-muuseumid alles jätta.

Loodetavasti on muuseumide näol riigiasutuste allesjätmine Võru- ja Põlvamaale märk sellest, et valitsuses on lõpuks aru pähe võetud ning hakatud senise minnalaskmise asemel mõtlema riigimehelikult. On ju Eesti põhiseaduse preambulaski kirjas Võrumaa mehe, endise metsavenna Alfred Käärmanni ettepanekul, et Eesti riik „peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”.

Niipalju kui on ajaloost teada, on lõunaeesti keel ehk praegune võru keel vanem kui põhjaeesti või soome keel. See tähendab, et eesti keel pärineb Võrumaalt. Pole siis ime, et just Võrumaalt sai alguse Eesti rahvuslik ärkamine 19. sajandil. Võru keeles ilmus 1806. aastal esimene eestikeelne ajaleht – „Tarto maa rahwa Näddali-Leht”, mille asutajad olid Vana Võrumaa inimesed – Põlva ja Kanepi kirikuõpetajad ning Võru linna haridusametnik. Esimesed eestikeelsed raamatud ilmusid samuti võru keeles, näiteks Wastne Testament 1686. aastal, mis trükiti Riias. Hiljem võeti põhjaeesti keel laiemalt kasutusele, kuna väidetavalt ei saanud põhjaeesti inimesed lõunaeestlastest aru, aga lõunaeestlased mõistsid hästi põhjaeesti keelt.

Kuivõrd Võrumaa on eesti keele ja kultuuri, Eesti rahvusliku ärkamise ja omariikluse häll, siis oleks kurjast, kui see piirkond inimestest päris tühjaks jääb. Viimane kriis oli kõige valusam just piiriäärsete maakondade, nende seas Võru-, Põlva- ja Valgamaa jaoks, mis väljendub rahvaarvu kiires kukkumises. Elanike arvu vähenemist on omakorda toodud põhjuseks eri riigiasutuste koomale tõmbamiseks Kagu-Eestis. Nii on tekkinud omamoodi surnud ring, mille tulemusel võib Kagu-Eesti lõpuks päris tühjaks jääda. Oleks kurb, kui see tühjaks jäänud piirkond, Eesti kultuuri häll asustatakse tulevikus näiteks türklastega, keda on palju ning keda paljud poliitikud ja ettevõtjad tahaksid väga Euroopasse tuua.