25. märtsil koguneti Võru raudteejaamas, et mälestada küüditamise ohvreid. Pärast sõnavõtte ning pärgade ja küünalde asetamist memoriaali jalamile koguneti ühisfotoks. Foto: Aigar Nagel

Teisipäeval möödus 76 aastat 1949. aastal toimunud märtsiküüditamisest. 25. märtsi ennelõunal koguneti traditsiooniliselt Võru raudteejaamas oleva mälestusmärgi juurde, et mõelda tagasi olnule ning mälestada neid, kes kodumaalt väevõimuga kaugele Siberisse viidi.

76 aastat tragöödiast

25. märtsil toimunud pilvisel mälestushommikupoolikul lausus avasõnad Memento Võrumaa Ühenduse juhatuse esimees Silver Sild. „Kui palju kurbust ja pisaraid nägi 76 aastat tagasi siinsamas raudtee haruteel. Kastiautodega toodi loomavagunitesse kõik vanusest hoolimata. Väikesed lapsed ehk ei tajunud siis veel valitsevat hirmu, nälga ning raskusi. Mida pidid läbi elama aga vanemad ja vanavanemad võõral maal? Neist jäid maha talud ning kogu elutöö. Halastust ei antud kellelegi, kaasa võeti ka haiged ja vanurid,” meenutas Sild.

Üle 20 000 inimese

Märtsiküüditamine kestis Eestis 1949. aastal 25. märtsist kuni 29. märtsi õhtuni, mil Nõukogude Liidu võimud korraldasid elanike massilise vägivaldse ümberasustamise Eestist Venemaa Siberi piirkonda. Eestis pandi loomavagunitesse ja saadeti Krasnojarski kraisse, Novosibirski, Tomski, Omski ja Irkutski oblastisse niinimetatud eriasumisele üle 20 000 inimese, kokku 7488 peret. Siberisse saadetute seas oli palju lapsi ja vanureid. Küüditamisnimekirja oli aga võetud koguni 30 000 inimest. Silver Sild lisas oma sõnavõtule Hans Sissase read „Meenutustest”, kust selgus, kuidas linnatänavad olid tollel ajal tühjad, kuid raudteeülesõidule oli kogunenud hulk rahvast. Kastiauto tagurdas trellitatud akendega loomavagunini, mille keskel oli väike ahi, mille ümber olid kobaras nutetud nägudega naised. Kõrvu jäid vaid hüüded, et just nüüd näevad minejad Eestit viimast korda. „Täna oleme me taas teadmatuses ja kartuses selle ees, mida tulevik tuua võib. Peame uskuma kõik, et Eesti jääb vabaks,” lõpetas Sild oma sõnavõtu.

Mälestusmärgi jalamile asetasid leinapärjad ning -küünlad Memento Võrumaa Ühendus, Võru linnavalitsus, Võrumaa arenduskeskus, Kaitseliidu Võrumaa malev, politsei- ja piirivalveamet, Võrumaa Sõjameeste Ühendus ning Võru gümnaasiumi esindus. Võru abilinnapea Sixten Sild toonitas enne leinapärja asetamist oma sõnavõtus: „Tahan teid südamest tänada, et te ei ole unustanud seda kurba tähtpäeva ning olete siin kohal. Meist keegi ei saa valida oma sünnikohta. Meil paraku tuleb leppida, et meil on naaber, kellel on piltlikult öeldes alati pussnuga põues. Meie ülesandeks täna on abistada neid, kes on sunnitud oma kodu kaitsma, siinsamas lähedal Ukrainas. Ühtlasi soovin ma tänada Silver Silda ja Elar Sarikut, kes üheksa aastat tagasi võtsid eest selle asjakohase memoriaali loomise Võrus, kuhu oleme ka täna kogunenud. Me oleme valmis kaitsma oma kodu, sest me ei kavatse siit kuskile minna!”