JUHTKIRI Pehme tehisintellekti peegel ei näita pragusid

Viimase nädalaga on sotsiaalmeedias toimunud midagi, mida võib ilma liialdamata nimetada väikestviisi visuaalseks plahvatuseks.

Uudistevooge on üle ujutamas tehisintellekti loodud portreed, mis näivad olevat otse multikast välja astunud. Suured silmad, pehmed jooned, idealiseeritud ilmed, hoolikalt võimendatud iseloomujooned. Need pole päris fotod, aga pole ka klassikalised karikatuurid. Need on midagi vahepealset, nad on äratuntavad, ent paremad. Tuttavad, ent ilusamad kui argireaalsus.

Iva peitubki just selles. Tehisintellekt ei tõsta esile kortse, väsimust ega juhuslikke varje, mis tavapärasel fotol inimesele külge jäävad. Ta nopib välja parima nurga, tugevdab pilku, silub naha ja jätab alles just need detailid, mille järgi inimene tahab end ära tunda. Tulemuseks on pilt, mis ütleb: „See olen mina, aga natuke paremas versioonis.” Ja see natuke on sageli päris suur.

Sellel nähtusel on ka vaieldamatult positiivne külg. Inimesed, kes pole end aastaid avalikult pildistanud, kas ebakindluse, vananemise, kehva enesehinnangu või lihtsalt tüdimuse tõttu, postitavad nüüd jälle. Nad on tagasi pildis, sõna otseses mõttes. Kui tehisintellekti loodud kujutis aitab inimesel end taas nähtavana ja enesekindlana tunda, siis kas see pole mitte hea? Sotsiaalmeedia, mis on aastaid olnud enesekriitika ja võrdlemise tallermaa, pakub äkki pehmemat peeglit. Samas tekib õigustatud küsimus: kas see on väikestviisi pettus? Ja kui on, siis keda petetakse? Teisi või iseennast? Kui inimene esitleb end visuaalis, mis ei vasta tema igapäevasele reaalsusele, kas see on võlts? Või on see lihtsalt üks eneseväljenduse vorm nagu meik, filtrid või hoolikalt valitud profiilipilt?

Kaunis tehislik karikatuur tegusast ja säravast isikust ei ole reaalsus. Aga sotsiaalmeedia polegi kunagi olnud puhas reaalsus. See on alati olnud lavastus, mis on valikuline, kontekstist välja rebitud, parimat hetke ja parimat nurka otsiv. Tehisintellekt ei loonud seda probleemi, ta lihtsalt viis selle järgmisele tasemele. Kui varem valisime kümne foto seast ühe, siis nüüd laseme masinal luua pildi, mida pole kunagi olemas olnudki.

Kas see on enesepett? Mõnel juhul kindlasti. Aga see pole uus oht. Sama lõhe on eksisteerinud juba ammu koos ilustatud Instagrami elude, filtreeritud nägude ja lavastatud õnnega. Küsimus pole tehnoloogias, vaid aususes iseenda ees.