JUHTKIRI Pitsapeatus pole patt!

Alarmsõidukid, olgu need politsei-, pääste- või kiirabiautod, on meie igapäevakangelaste töövahendid. Need masinad annavad sireeni ja vilgutavad tulesid, see aga ei muuda nende juhte robotiteks, kellel ei lähe kõht tühjaks ning mõistus ei vaja pisukest puhkepausi. Ka eesliinitöötaja on inimene. Ta võib olla superkiire reageerija hädaolukorras, aga tal on samad väiksed vajadused nagu meil kõigil. Söömine, joomine ja hetk vaikust, mis taastab energiat ja meelekindlust.

Sageli näeme politseinikke tanklates peatumas. Kaasa haaratakse kohv ning pontšikud. Kiirabitöötajad väisavad vahetuse ajal supermarketit, et soetada endale midagi hamba alla, mine tea, ehk on tarvis osta lapsele sünnipäevaks kiire kingitus või asendada kulunud sokipaar või hoopis varuda uue koolipäeva tarvis käsitöövahendeid, sest mitme pika vahetuse vahel ei jäänud jaksu ega aega. Mõni arvab, et see on lubamatu luksus, tegelikult on see inimlik paus. Alarmsõiduk ei muuda inimest automaatselt superkangelaseks ning tema vajadusi olematuteks. Peatused trajektooril, mis ei ohusta kedagi, on lubatud ja täiesti normaalsed. Ka pitsade või lõunasöögi pealekorje alarmsõidukiga on lubatud, kui samal ajal säilib valmisolek kiireks sekkumiseks, juhuks kui tuleb kriitiline väljakutse. Tööpostil olijate eesmärgiks ei ole lihtsalt tanklas kohvi joomine või supermarketist šokolaadi ostmine, vaid inimliku vajaduse rahuldamine, mis aitab eesliinitöötajal olla keskendunud, otsustusvõimeline ja efektiivne.

Nende igat liigutust ei pea jälgima ega arvustama, sest eesliinitöötaja ei ole robot, ta on inimene, kes reageerib, otsustab ja mõtleb. Mõistlik paus ei vähenda tema professionaalsust. Pigem näitab see, et töö taga on inimesed, kelle energiat, keskendumist ja tuju tuleb hoida.

Alarmsõiduk ei tähenda ainult värvilisi vilkureid ja sireene. See on töövahend, mis kannab inimest, kellel on omakorda ülesanne kaitsta teiste ning iseenda elu ja vara. Inimene selle sõiduki taga vajab toitu, jooki ja hingetõmbehetke.