Menu

Riigikogulane vastab emakeelepäeva kohta

FOTO: ANDREI JAVNAŠAN Võrumaa Teataja

KÜSIMUS–VASTUS • Emakeelepäeva hakati tähistama 1996. aastal luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval, 14. märtsil. 1999. aastal kuulutati emakeelepäev riiklikuks pühaks ja selle puhul heisatakse ka riigilipp. Sel päeval korraldatakse teemakohaseid üritusi kogu Eestis, eelkõige koolides ja kultuuriasutustes.

Emakeelepäeva tähistamise mõtte algataja oli Sondas elav kooliõpetaja ja keelemees Meinhard Laks. Küsisime riigikogulastelt nende meenutusi-mälestusi oma kooliajast: mis meenub teile kooliaja eesti keele õpetajast ja keeletundidest?

Heimar Lenk (Keskerakond): Nõukogude ajal oli eesti keele õpetus heal tasemel. Eesti kirjandust ja luulet õpetati kõvasti. Nõuti grammatikat ja korrektset eesti keelt. Eesti keele olümpiaadid olid vist küll iga-aastased. Mäletan, et Nõmme gümnaasiumi algklassides olid meil isegi ilukirjatunnid, et eesti keelt ka kenasti kirjutada ja tähti õigesti maalida. Kasutati siis number 11 sulge. See andis tähtedele paisud, mis kirja veel ilusamaks tegid. Emakeel pidi lastele üksikasjadeni selgeks saama. Meie õpetajad hoolitsesid õnneks ka selle eest, et kõnekeel ilusasti kõlaks ja meloodiliselt välja kukuks. Programmis olid isegi mõned oraatorikunsti tunnid. Kõnekonkursid olid meie koolis üsna sagedane nähtus. Püüdsime siis hästi täpselt hääldada ja kõnede sisu põnevaks muuta. Mäletan ühte korda, kus ma jäin kõnevõistlusel viiendale kohale. See oli tubli saavutus, sest koolis õppis meil 1200 õpilast. Tahaks lõpuks veel ajaloolise tõe huvides rõhutada, et hoolimata nõukogude korrast jäeti kõik üldhariduslikud koolid meil lõpuni eestikeelseteks ja kõiki erialaaineid õpetati emakeeles. Praegustest vene noortest on mul veidi kahju, sest mitte emakeeles füüsikat, matemaatikat ja keemiat õppida on üsna raske. Inglise ja vene keele tunde oli meil koolis võrdselt. Fakultatiivselt õppisin mina ka veel ladina keelt. Ülikoolis õppides sain hea koolituse professor Uno Merestelt, kes majandusteadlasena ei unustanud kunagi rõhutamast, kui tähtis on oma emakeelt hästi tunda ja seda helisevalt rääkida.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Tuleb tunnistada, et eesti keel õppeainena ei olnud koolis minu lemmikaine. Aga eesti keele õpetajatega mul vedas. Nad kõik suutsid minu jaoks mitte väga paeluva aine tunnid teha nii huvitavaks, et sain enam-vähem selgeks ka grammatikareeglid ja õigekirja.

Küll aga meeldisid mulle väga kirjandustunnid, kus sai arutleda meid ümbritseva maailma üle. Lugeda mulle meeldis, väga õpetlikud olid need arutelud ja vaidlused kirjandustundides. See oli ju sügav nõukaaeg, just tänu meie kirjandusõpetajale sai maailmas toimuv palju selgemaks.

Monika Haukanõmm (Vabaerakond): Minu koolitee kulges 11 aastat Mõnistest Varstu keskkooli, kus mitu toredat eesti keele ja kirjanduse õpetajat aitas kujundada minu suhtumist emakeelde ja eesti kirjandusse. Tihti ei oska me koolipõlves oma eesti keele õpetajaid väärtustada – ühelt pool on eesti keel koduse keelena lihtne ja mõistetav, teisalt aga tüütult keeruline, kohati lausa arusaamatu oma grammatiliste trikkide rägastikus. Eesti keel ei olnud minu jaoks väga kerge aine, enim valmistasid peavalu välted, võib olla on selle põhjus koduse Võru murde ja kirjakeele erinevus. Olen oma õpetajatele väga tänulik nende järjepideva kannatlikkuse eest, sest meie üliaktiivses ja naljaarmastavas klassi oli tihti keeruline meid real hoida.

Millest ma aga puudust tundsin nõukogudeaegse koolilapsena, oli võrokeelsete tundide ja õpetuse puudumine, võro keele õpetamine oli põlu all. Õnneks on olukord muutunud ja murdekeel tõusnud nähtavalt võrokeste identiteedi osaks.

Kodulähedasel koolil ja õpetajatel on hindamatu roll. Eesti keele õpetajad ja murdekeeleõpetajad on meie keele ja kultuuri edasikandmise nurgakivid, hinnakem ja tõstkem neid rohkem esile. Tänu teile kõigile!

Toomas Paur (Keskerakond): Lõpetasin 1970. aastal Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Võru 1. keskkooli. Minu eesti keele ja kirjaduse õpetaja oli legendaarne Võru pedagoog Valve Tamre. Tunnen ennast väga väljavalitud ja õnneliku inimesena, et sain oma emakeelealase vundamendi just sedavõrd kogenud ja hinnatud õpetaja käe all. Valve Tamre poolt eluks kaasa antu on olnud mulle asendamatuks pagasiks ja aidanud mind läbi erinevate aegade ja situatsioonide.

Mäletan Valve Tamret kooliajast kui tõelist professionaali, kes suutis oma õpilastes tekitada väga tugeva analüüsiva arusaamise eesti keelest. Tamre õpilased ei hakanud keelt mitte ainult oskama, vaid ka mõistma selle kujunemislugu, toimimise aluseid, seoseid, ühiskondlik-kultuurilist konteksti ja paljut muud, mis keelega kaasneb.

Keel ei ole ju ainult sõnad, laused, grammatika ja hääldus. Keel on midagi märksa enamat. Keel on inimestevahelise suhtluse vahend ja elukorralduse alustala, sest ilma võimeta teineteisele intellektuaalsel tasandil mõistetavad olla ei saa nüüdisaegne ühiskond efektiivselt ja sidusalt toimida. Täpselt sellise arusaamise ma oma kooli keeletundidest ka sain, mis omakorda tähendab, et eesti keele tunnid valmistasid mind eluks ette märksa enamal viisil kui pelgalt oskuseks korrektses keeles nii suuliselt kui ka kirjalikult ennast väljendada.

Mäletan siiamaani, kui põhjalikult me eesti keele tundides analüüsisime keele paljutahulisust ja kaasnevaid erinevaid varjundeid. Töötasime läbi suures koguses informatsiooni, kuid kõike seda õnnestus meil teha positiivses meeleolus, keeleteadmistest tüdimusse sattumata ja üldises soovis pidevalt aina uut juurde õppida. Eesti keele tundidesse taheti minna, need olid paljude lemmikud, ka ma ise ootasin neid tunde rohkem kui paljusid teisi. Aeg-ajalt tunnevad õpilased õpetajate eest pisut hirmu, lihtsalt karmi käega pedagoogid suudavad oma ainet õpetades tekitada enda vastu väga tugeva autoriteedi ja see väljendubki teatud hingevärinas, kui õpilased tundi nõudliku pedagoogi palge ette ilmuvad.

Eesti keele tundides, kus mina osalesin, aga hirmul kohta ei olnud. Ei tunni ajal ega enne tundi. Samas suutis õpetaja ennast kehtestada ja kõik austasid tema viimast kui sõna. Loomulikult rikuti vahel ka pisut korda, nagu õpilastel ikka see käib, kuid kõigis õpilastes oli eesti keele õpetaja vastu väga sügav lugupidamine.

Tänu sellistele inimestele nagu Valve Tamre on eesti keelt hoitud au sees aastakümneid ja -sadu ning hoitakse ka edaspidi. Just tänu taolistele pedagoogidele Eestis püsib meil teadmine eesti kirjandusest ning ühtlasi on meil olemas väga tugev vundament meie kultuuri säilimiseks. Rääkides emakeelepäeval eesti keelest räägime me kogu meie ühiskonna vundamendist, tulevikugarantiidest ja kestvusest. Tavaliselt seda nii ei käsitleta, kuid meie keele ja kultuuri tähtsust silmas pidades on just eesti keele õpetajad ühte tähtsamat rolli kandvad pedagoogid üldse.

Jääb vaid loota, et ka tulevikus on meie emakeel ja eesti keele õpetajad samavõrd austatud kui minu kooliajal minu õpetaja. Loomulikult peab riik selle tagamiseks tegema parima ja loodetavasti on meie keele säilimine ja õpetamine meie kõigi erakondade  ühine eesmärk.

Arno Sild (EKRE): Emakeelepäeva tähistamine on tore traditsioon, mis aitab kõrgel hoida eesti keele kasutamist ja selle eelisarendamist. Oluline on pöörata tähelepanu praegu toimuvatele pidevatele haridusreformidele. Olen nõus, et keeli on vaja varakult õpetama hakata. Aga kas lapsele, kes veel ei oska heal tasemel eesti keeltki, on vaja hakata õpetama lasteaias või esimeses klassis võõrkeeli – kahtlen selles sügavalt. Mäletan, et võõrkeelt hakkasin õppima viiendas klassis ja pean seda normaalseks. Pean liialduseks, et praegusel ajal viljeletakse meil üsna palju võõrkeelset kirjandust ja võõrkeelseid tõlkeid. Nende asemel võiks olla rohkem Eesti kirjanike häid teoseid. Keelepoliitika riiklikul suunamisel on olnud oluline roll Eesti keelenõukogul. Kahjuks aga viimase nõukogu koosseisu volitused lõppesid eelmisel aastal ja uut pole siiani peetud vajalikuks moodustada. See näitab valitsuse ükskõiksust keelepoliitikas, eesti keele teemat ei peeta tähtsaks. Niimoodi talitades võib jääda eesti keele arendamisse ja selle riiklikku juhtimisse märgatav paus. Keelepäeval peaks Eesti keele prestiiži tõstmiseks kaasama meie endi kirjanikke, see oleks lastele suureks motivatsiooniks emakeele viljelemisel. Minu kooliajal olid eesti keele õpetajad väga pühendunud entusiastlikud inimesed. Eelmise sajandi 1950ndate ja 1970ndate surve all oli õpetajatelgi keeruline eesti keele õpetamise taset kõrgel hoida, osad õpikudki olid venekeelsed. Tundub, et praeguse valitsuse eestvedamisel tehakse põhjendamatult palju mööndusi kaldumisel venekeelsele ja muule võõrkeelsele õppele.

Uno Kaskpeit (EKRE): Minul algkoolis oli eesti keele õpetajaks meie klassijuhataja Asta Aasmaa. Minu koolimineku ajal oli selline lugu, et enne kooli ei tundnud ma tähti ega osanud lugeda. Sellise tasemega oli suurem osa klassikaaslasi, ainult need, kellel oli õnnestunud lasteaias käia, oskasid natuke tähti veerida. Mäletan, et õpetaja oli asjalik ja kohusetundlik, sest tähed said kuidagi kiiresti selgeks. Mulle meenub, et minu lemmiktunniks oli kehaline kasvatus, kuid sellest hoolimata lugesime juba esimese klassi lõpus aabitsat.

Kalvi Kõva (SDE): Koolis käies oli eesti keel pelgalt üks õppeainetest. Nagu paljud teisedki hakkasin ka mina eesti keele ilu, kaunist kõla ja tähendust mõistma vanemas eas. Alati tekib hea tunne, kui ma kuskil välismaal olles kuulen ootamatult eestikeelset juttu. Eesti keel seostub mul üheselt ka eestlaseks olemisega. Minu jaoks on see õnn, et olen siia ilma sündinud eestlasena, et ma käin oma elutee eestlasena ja et mu lapsed on eestlased.

ENIMLOETUD

VIIMASED