Robert Louis Stevenson on öelnud, et poliitikuamet on ainus amet, milleks pole vaja mingit ettevalmistust.
Hetkel on see nägemus jälle aktuaalne. Tegelikult on see seisukoht aktuaalne alati, kuid vahepeal lihtsalt unustatakse, kuid siis leidub ikka inimesi, kes aitavad selle meelde tuletada.
Hiljuti ei talunud üks naispoliitik oma lüüasaamist ja nimetas vastaspoolt kolhoosiesimeesteks. Neil päevil informeeriti toimetust, kuidas rahvakoosolek oli nii korraldatud, et ei leitud paari minutitki tema arvamuse kuulamiseks, sest kõik oli nii peenhäälestatud!? Kelle huvides?
Samal ajal ei osatud sellel haldusreformi infotalgul vastata, millised teenused siis reformi käigus lisanduvad, mida näiteks Urvastes varem ei olnud? Vastuseks kõlas, et kõneleja Urvaste valda hästi ei tea, et saaks selle kohta midagi öelda, kuid Läänemaal, vist Lääne-Nigulas polnud ehitusasjatundjat, nüüd olevat … Selline libisedalaskev vastus ei lisanud siin Kagu-Eestis küll vastajale kompetentsi. Peaks Lääne-Nigulast üle küsima?
Kui Võrumaal haldusreformi ajalugu meenutada, siis oli omaaegne maavanem Robert Lepikson see, kes arendas teemat laiahaardeliselt. Nüüd pooldab 60 000 elanikuga omavalitsuse tekkimist Võro Selts. Varsti võib sõna võtta jahimeeste selts ja soovib reformi käigus liita mõned Veclaicene valla metsamassiivid, sest seal on palju karusid.
Kahju, kui reformist saab taas naljanumber. Kas reformi kava enne jaanipäeva üldse seaduseks saabki ja kui saabki, siis algab ametnikel suvepuhkuste aeg ja siis tulevad ootamatult presidendi valimised …
Tegelikult peaks praegu rääkima elust pärast haldusreformi, sest kui reform on kavas lõpule viia kas või sunniviisiliselt, peaks teadma, mis meid ees ootab? Tartu ülikooli regionaalplaneerimise dotsent Garri Raagma nimetas hiljuti haldusreformi poliitpokkeriks. Garri Raagma sõnul on olukord selline, nagu tahetaks sajatonnise mürakaga naela seina sisse lüüa.
