Täna 40 aastat tagasi täitus Punamütsikese maja laste kilgetega. Aga pealkirja kirjutades välgatas mõttes, et Punamütsike ei saa kunagi nii vana olla ja ei olegi. Teadlased väidavad aga, et traditsiooniline Punamütsike on pärit Euroopast, kuid levinud alternatiivse versioonina ka kui jutt hundist ja kitsetallest ja võib eristada ka Aafrika ja Aasia versioone. Eile keskpäeval olid kõik Punamütsikese rüpes olevad pesamunad, liblikad, mõmmikud, sinililled, kullerkupud päikesekiired, sipelgad, jänku-jussid, lepatriinud, vikerkaared ja okaskerakesed õues ja tegid oma lasteaiale kalli-kalli-kalli-kalli … See kõlas mitmesajakordselt. Ilus oli! Küllap oli hiljem õpetajatel laste lõunauinakule saamisega vaja vaeva näha.
Punamütsikese lasteaed valmis 1975. aasta lõpus. See oli aeg, mil Võrus ehitati niinimetatud Vilja mikrorajooni, mida rahvasuus kutsuti Kapsamäeks, hiljem peenemalt Nöörimaa asumiks. Oli hoogne ehitamise aeg ja Kapsamäel võis kogu aeg näha tornkraanasid, mis praegusaja linnapildist on kadunud. Neid näeb isegi Tallinnas üksikuid.
Kiitust vääriv oli, et tol ajal suudeti näha terviklahendusi, mille poole püritakse vahelduva eduga praegugi. Kerkivate majade vahele leiti ruum suurele 280 kohaga basseinivõimalusega lasteaiale. Bassein on praegu eriline boonus, millega Punamütsike võlub. Hinnas on ka Kapsamäe korterid. Kapsamäele ehitati isegi kahekorruselised garaažid. Väga mahukas ja vaevarikas oli torustike ehitamine. Algusaastail ei olnud sealkandis toidupoodi ja läbi tuli ajada ühe Vilja tänava kortermaja keldris asuva väikese Dünastia poega, kuid siis avati Vilja pood, hiljem Selver, Kagukeskus, Maxima. Sel ajal olid linnaehitajateks mehhaniseeritud ehituskolonn (MEK) ja legendaarne Raivo Tõra ning arhitekt E. Mürk.
Punamütsikese pere on meisterlikult läbi mõelnud ja kokku seadnud südantsoojendava juubelinädala kava, mis sai tegelikult alguse juba 11. jaanuaril näituse „Fantaasiamüts” avamisega lasteraamatukogus. Nädalale paneb punkti reede pärastlõunane kontsertetendus.
