37% patsiente soovib hambaarsti hirmu tõttu hambaid ravida üldnarkoosis

Üldnarkoosis hambaravi kasutatakse kõige enam siis, kui patsiendipoolne koostöö on puudulik (65%) selgus Soomes läbiviidud uuringust. Teise põhjusena tuuakse välja hirmu hambatohtri ees (37%) ja kolmandal kohal on mastaapsema kirurgilise ravi vajadus (26%), mistõttu pole lokaalne tuimestus piisav, et protseduure läbi viia.

Üldnarkoosiga hambaravi protseduuri puhul pannakse patsient raviprotseduuri ajaks nö magama ehk aju ei talu valu signaale ja ravi protseduurist annab märku alles üldnarkoosist taastumine. “Meie andmetel on kõige enam ehk veidi üle poolte (57%) üldnarkoosis tehtavatest protseduuridest seotud hammaste ülesehituse ja sellega kaasneva hambaraviga,” ütles Sakala Hambaravi hambaarst doktor Kaja Kiige, lisades, et järgnevad hammaste eemaldamised (24%) ning juureravi (4%). Vähemal määral tehakse kaariese ennetust ning parodontiidiravi. 

Hammaste ülesehitus tähendab seda, et ühe hambaarsti külastuse käigus viiakse läbi mitmeid protseduure. “Kui ühe protseduuri käigus tuleb näiteks eemaldada hambad ja panna implantaadid või proteesid, siis üldnarkoos teeb protseduuri sujuvamaks nii patsiendile kui ka arstile, sest patsiendi keha on protseduuri ajal fikseeritud ja arst saab segamatult tööd teha ning patsient ei pea kartma valu pärast,” selgitas Kiige, rõhutades samas, et tegemist pole kindlasti nö mugavusteenusega ja üldnarkoosis ravile on ette nähtud kindlad põhjused. “Kui inimesel on psüühiline puue või mõni muu meditsiiniline näidustus, siis üldnarkoosiga hambaravi võib olla ainukeseks võimaluseks suutervise eest hoolt kandamiseks,” tõdes Kiige. Ka riik mõistab probleemi olemust ja pakub esimesest juulist hambaravi hüvitist täiskasvanutele, kellel on üldnarkoosis hambaravi ettenähtud meditsiiniliste näidustuste tõttu.

Kuigi meditsiin areneb kiiresti ja protseduure ei anna enam võrrelda aastatetaguse ajaga, mil vahendite piiratuse tõttu nii mõnigi suutervise edendamise tegevus patsiendile kuigivõrd mugav polnud, piisab ühest negatiivsest kogemusest hambaarstiga, et tekitada hirm terveks eluks. “Hirm võib olla alguse saanud juba lapsepõlves, kuid psühholoogi abiga on võimalik välja selgitada, kas sellest on kujunenud foobia ning mis on selle tekke põhjus,” ütles TÜ Lastekliiniku neuropsühholoog Marianne Saard. Kuigi hirm on psühholoogiline, siis väljendub see ka füüsiliste sümptomite näol. “Inimene võib tunda nõrkust, iiveldust, minestuse tunnet ning südame puperdamist, mis kokkuvõttes olukorra veelgi ebameeldivamaks teeb,” kirjeldas Saard. “Probleemist rääkimine on esimene samm lahenduseni jõudmiseks ja hambaarstid on samuti hästi ettevalmistunud olukorraks, kui inimene hirmu tunneb, pakkudes igati omapoolselt tuge,” julgustas Saard.

Üldnarkoos on tänapäeval võrdlemisi ohutu, kuid tegemist on siiski meditsiinilise protseduuriga, mis hõlmab teatud riske. Riskid on kõrgemad, kui inimene on allergiline ravimitele või põeb kroonilist haigust (nt kõrgvererõhutõbe, südame isheemiatõbe, astmat või diabeeti). Samuti võib protseduuri kulgemist mõjutada suitsetamine, alkoholi tarbimine ning rasedus. “Oluline on arsti vastu aus olla, rääkida oma tervislikust seisundist ning järgida reegleid, mis üldnarkoosis protseduuri puhul on ette nähtud,” ütles Kiige. “Kuus tundi enne operatsiooni ei tohi juua, suitsetada ega süüa – isegi närimiskummi ei tohiks närida, sest narkoosis olles ei toimi organismi tavalised kaitsefunktsioonid ning mao sisu võib sattuda hingamisteedesse, põhjustades eluohtlikke tüsistusi. Operatsioonieelsel nädalal ei tohiks juua alkoholi ning protseduurile tulles tuleb arvestada ka sellega, et lakitud, geel- ja kunstküüned võivad takistada pulssoksümeetri tööd,” loetles Kiige mõned näited tähelepanu vajavast enne protseduuri. Pärast üldnarkoosis ravi pole lubatud 24 tunni jooksul juhtida autot, kasutada keerukaid seadmeid, allkirjastada juriidilisi dokumente ega tarvitada alkoholi.

Tegemist on keeruka protseduuriga, mistõttu on patsiendi ohutuse tagamiseks kaasatud lisaks raviarstile ka assistent, anestesioloog ning anesteesiaõde – nii tööjõukulud kui ka spetsiaalsete seadmete hankimine kergitab teenuse hinna üles. “Selleks, et patsientidele üldanesteesias abi pakkuda, peab hambakliinikul olema narkoosiaparaat ning ka ruumid peavad olema teenuse osutamiseks vastavalt planeeritud. Kuna meditsiiniseadmed on väga kallid, siis paljudel kliinikutel neid tõesti veel pole. Ühtlasi on oluline anestesioloogi kättesaadavus," selgitas Sakala Hambaravi tegevjuht Hendrik Kiige.