Menu

Põletikulise soolehaigusega patsient: olen pidanud oma elus loobuma paljust

  • Kirjutas BNS

Pixabay

1. detsembrist kuni 7. detsembrini tähistatakse üle maailma põletikulise soolehaiguse nädalat, et juhtida tähelepanu Crohni tõvele ja haavandilisele koliidile (Inflammatory bowel disease). IBD-nädal kannab sõnumit „Teha nähtamatu nähtavaks“, mis keskendub igapäevaelus IBD- ga elamise tegelikkusele, sest väliselt tunduvad neid haigusi põdevad inimesed terved.

Crohni tõbi ja haavandiline koliit on seedetrakti põletikuga kulgevad autoimmuunsed haigused. Nende haiguste tüüpilised sümptomid on krooniline kõhulahtisus ja kõhuvalu, koliidi puhul lisaks vere- ja limaeritus pärasoolest ning Crohni tõvel kaalulangus. Mõlemad haigused kulgevad sageli korduvate ägenemistega, mis võivad kesta nädalaid, kuid või isegi aastaid. Nende haiguste põhjused ei ole teada – arvatakse, et haiguse tekkeks on oluline pärilike ja keskkonnafaktorite koosmõju ning soole mikrofloora eripära. Põletikulist soolehaigust ei ole võimalik ennetada. Enamasti kulgeb haigus ägenemistega ja võib taanduda (remissioon) kas raviga või iseenesest.

64aastane Margus Kokk on põletikulise soolehaigusega elanud juba 43 aastat. Kui ta oli 21, tehti talle esimene operatsioon – tol ajal ei pandud talle veel Crohni tõve diagnoosi. Esimesel operatsioonil eemaldati Margusel 30 cm jämesoolt, kuna arvati, et tegemist on soolesulgusega. Crohni tõbi diagnoositi Margusel 1995. aastal. Pärast mitmeid operatsioone paigutati talle 2014. aastal stoom. Kokku on Margusel eemaldatud 1,3 m soolt.

Kõige raskemate hetkede kohta ütleb Margus, et on haiglas operatsioonijärgselt kaks korda n-ö „surnust üles ärganud“. „Taastumine koomast on olnud raske. Igapäevaelus pean kogu aeg arvestama oma seisundiga, pidanud ka loobuma osadest toitudest, spordi tegemisest, füüsilisest tööst, koormusest jne. Saan viibida vaid kohtades, kus tualeti kasutamine on võimalikult lähedal. Öised tualetis käimised häirivad rahulikku und. Lühikese soole tõttu ei imendu tavatoit minu organismi vajalikul määral, mistõttu olen alakaalus. Mineraale ja vitamiine saan süstides lihasesse. Ägenemise perioodidel või ka lihtsalt ilma muutumisel tunnen ennast väsinuna ja närvilisena.“ „Raske on olnud operatsioonidega kaasnev: suured valud ja pikk taastumine,“ lisas Margus. „Samuti töökohtade vahetused, kuna ma polnud võimeline enam kõiki oodatud ülesandeid täitma. Sain aru, et ma ei ole enam võrdne teiste töötajatega. Väga häirivad on ka pidevad kõhuvalud, kõhulahtisus ja WC leidmise probleemid.“ „Kui ravist rääkida, siis 1976-1995 ei olnud mul mingit pidevat ravi, enne kui dignoos pandi,“ sõnas mees. „Peale diagnoosimist sain alguses tabletiravi, edasi kuni tänaseni saan bioloogilist ravi. Mind on bioloogiline ravi aidanud ja hoidnud haiguse remissioonis.“ Neile, kes on äsja haiguse diagnoosi saanud, soovitab Margus mitte pead norgu lasta, vaid kuulata ja vaadata, mida keha nõuab ja mida eemale lükkab. „Ravimitest ei tasuks kergekäeliselt loobuda, ainult tervisliku toidu peale üle minnes. Minu näite puhul võib haigus olla varjatud kujul remissioonis ca 20 aastat ja ägeneda uuesti hoopis kurjemal kujul. Kindlasti võiks võtta ühendust meie seltsiga, kus saame üksteisele alati toeks olla.“

„Tegemist on haigustega, mis pole Eestis veel nii laialdaselt levinud nagu Lääne-Euroopas või USA-s,“ lausus Ida-Tallinna Keskhaigla gastroenteroloog dr Benno Margus. „Nende haiguste puhul me tõesti ei oska öelda, millest need täpselt tekivad. Samuti ei saa patsiente täiesti terveks ravida. Ükski ravim pole haavandilise koliidi ja Crohni tõve puhul ülitõhus.“dddddddd Patsientide ravist rääkides toob dr Margus välja, et Eestis on olemas kõik ravivõimalused mis mujal maailmas. „Ravi puhul saame alustada samm-sammult ning vajadusel kõik ravivõimalused läbi proovida. Üks tõhusamaid ravisid on bioloogiline ravi, kuid ka see ei ole antud haiguste puhul imeravim. Umbes 40% haigetest jõuab remissiooni ning on juhtumeid, kus haigus on ise remissiooni läinud.“

„Soolehaigustega võivad kaasneda ka muud haigused – näiteks maksa- ja sapiteede haigused, lülisamba ja liigeste probleemid, silma- ja nahaprobleemid ning veel mitmed muud võimalikud soolevälised haigusilmingud. Mõned neist ei pruugi kaduda isegi siis, kui jämesool eemaldatakse. Aastaid kestnud jämesoolepõletik suurendab ka jämesoolevähi riski,“ lisas dr Margus. „Tegemist on väga raskete haigustega, millest ei parane, kuid tänapäeval me oskame juba ette ennustada, kui tõsiseks võib haiguse kulg muutuda ning vastavalt sellele ka seada raviplaani.“

LOE VEEL

15 PÄEVA ENIMLOETUD