Mullu helistati Andmekaitse Inspektsiooni (AKI) infoliinile kokku 1222 korda ning peaaegu veerand kõnedest olid valvekaamera teemal.

Helistamiste koguarvust küsiti ligikaudu 250 korral valvekaamera omaniku kohustuste, inimese õiguste eiramine ja rikkuja karistamise kohta. Valvekaamera kasutamisest või väärkasutamisest tehti lisaks juttu teistes kõnedes, kus helistamise peamiseks põhjuseks oli muu andmekaitsega seotud probleem. Videovalve korraldajate vaatevinklist oli oluline teada saada, miks videovalvel on reeglid.

„Pöördumiste arv valvekaamera teemal näitab, et inimesed ei ole rahul videovalve korraldamisega ning tunnevad, et see rikub nende õigusi, privaatsust või piirab vabadust. Inspektsioonil tuleb kindlasti lähitulevikus nendele probleemidele veel rohkem tähelepanu pöörata,“ sõnas peadirektor Pille Lehis.

Kõige enam olid valvekaamera pärast murelikud inimesed töötajana, kel päevast päeva tuleb olla jälgimise all ning seda sageli ka nendes ruumides, kus privaatsus on alati eeldatud, näiteks puhkeruumides. Kuid valvesilma olemasolu riivab paljudel juhtudel ka naabreid korteriühistutes või elamualadel. Selliseid kõnesid, kus küsiti üle oma kinnistu piiri ulatuva naabri teavitussildita valvekaamera kohta, oli möödunud aastal vähemalt mitukümmend.

Teised infoliinile helistamise sagedasemad põhjused olid andmete avalikustamine internetis ja seda nii meediaväljaannetes, sotsiaalmeedias kui veebikülgedel. Samuti oldi murelik e-posti sulgemise pärast peale töölt lahkumist.

Nõu küsiti ka isikuandmete kaitse üldmääruse rakendamise kohta vastavalt enda tegevusspetsiifikale. Kuid selgitusi paluti samuti, kuidas küsida inimeselt nõusolekut ja millised peavad olema andmekaitsetingimused. Huvi tunti ka selle vastu, mida kirjutada vastutava ja volitatud töötleja vahelistesse lepingutesse ja kuidas teha mõjuhinnangut tegemise või kuidas käib andmekaitsespetsialisti ametisse määramine.

Põhja prefektuuri kelmuste- ja majanduskuritegude talituse juht Paul Pihelgas tõdes, et mullu petsid kelmid Eesti inimestelt välja üle 12 miljoni euro, kirjutab Postimees. 

Politseile teadaolevalt pandi 2020. aastal toime 1125 kelmust, 2019. aastal oli neid 940. Kelmuste kahjusumma oli 2019. aastal lausa 19 781 279 eurot, kuid niivõrd suurt kahjusummat mõjutas süütegu, kus ühe firma kasutajakontodele ligipääsu saamisel tehti selle kontodelt 12 941 000 euro ulatuses ebaseaduslikke tehinguid.

Investeerimispakkumisega seotud kelmused levivad juba vähemalt kolm aastat. Peamiselt on tegemist telefoni teel levivate venekeelsete kõnedega, kus pakutakse väga kõrget, tavaliselt ligi 30-protsendilist tootlust ja rikastumist juba mõne päevaga. Siinkohal tuletas Pihelgas meelde, et enne investeerimist tasub konsulteerida mõne päris panga töötajaga või finantseksperdiga. «Kui pakutu kõlab liiga heana, et olla tõsi, siis tõenäoliselt see nii ongi,» märkis ta.

Riigi infosüsteemide amet (RIA) sai mullu võrreldes 2019. aastaga kaks korda enam teavitusi finantspettustest. Samuti on kahekordistunud teavitused õngitsuslehtedest võrreldes 2018. aastaga, ütles RIA analüüsi- ja ennetusosakonna juhtivanalüütik Lauri Tankler.

«Eraisikuid kimbutavad kõige enam need õngitsuskampaaniad, millega üritatakse ligi pääseda nende pangakontodele ja teha sealt ülekandeid. Kõige suurema rahalise kahjuga petuskeemid viimasel aastal on kindlasti õngitsuskõned,» lausus Tankler.

Ettevõtetele toob aga palju kahju arvepettus. Tegemist on skeemiga, kus kurjategija on saanud ligipääsu ühe ettevõtte meilidele ja ettevõtete omavahelise äritehingu eest maksmise hetkel pakub välja uue kontonumbri, millele makse teha. «Niimoodi saavad Eesti ettevõtted väiksemate summade kaupa – tavaliselt 10 000 – 30 000 eurot – igal aastal hinnanguliselt pool miljonit eurot kahju,» ütles Tankler.

Kui mõned aastad tagasi olid populaarsed skeemid näiteks telefonikõned, kus väideti, et nende viga saanud lähedase päästmiseks on kiirelt raha vaja, või kirjutas näiteks Burkina Faso kunagise energiaministri lesk teate suurest pärandusest, siis nüüd on kelmid leidnud palju peenemaid viise inimestelt raha välja petta. «Näiteks on kõige uuem skeem seotud end pangatöötajana tutvustavate kelmidega. Tihti palutakse inimesel end Smart-ID vahendusel tuvastada, kuigi tegelikult logib kelm selle abil pangakontole sisse,» ütles Pihelgas.

Kelmide tabamine aga mängleva kergusega ei käi. «Töötavad suured kõnekeskused, kus telefoni otsas on sajad inimesed, kes ohvreid võrku püüavad. Kelmide tabamiseks käib rahvusvaheline koostöö, ent kuna kelmide finantsskeemid on niivõrd põhjalikud ja laiahaardelised, tuleb tõdeda, et tänased ohvrid ei pruugi kunagi oma kaotatud raha tagasi saada,» ütles Pihelgas.

Pihelgase sõnul kelmid teavad, et tõenäosus vahele jääda on tunduvalt suurem, kui kogu tegevus toimub ühes riigis, seetõttu otsitakse ohvreid välismaalt. Piiriüleste kuritegude uurimine on aga aeganõudev.