Sügis on alanud ning suvekodud jäetakse omapäi. Reastame siinkohal õnnetused, mille puhul on Ifi klientidel tulnud abi saamiseks kindlustuse poole pöörduda ning toome välja ka olulisemad juhised, millele suvekodust lahkudes tähelepanu pöörata.

Viimasel aastal on If Kindlustuse kliendid suvilates juhtunud õnnetustest teada andnud 48 korral. Kõige rohkem on suvekodudele kahju tekitanud tugev tuul, millele järgnevad vandalism, murdvargused, röövimine, veeavariid ning tulekahjud.

Enim on suvekodude kahjusid olnud Harjumaal, Ida-Virumaal, Saaremaal ning Läänemaal.

Suurim kahju suvekodus juhtus Kernu vallas, kus pliidile unustatud supp põhjustas tulekahju.

Suvekodu talveperioodiks omapäi jättes:

Vaata üle hoone veesüsteem, et see külmade tulekuga kahju ei saaks. Veetorude külmumisohu vältimiseks keera vesi kinni ja lase veetorud tühjaks voolata.

Vaata üle küttekolded, et need oleksid puhtad ja ahjude siibrid kinni.

Ära jäta elektriseadmeid vooluvõrku juhul, kui edaspidi neid regulaarselt ei kasutata. Külmikut vooluvõrgust lahti ühendades veendu, et sulamisvesi ei kahjustaks põrandat.

Ära unusta söögipoolist kappidesse ega sahvrisse – see meelitab hoonesse talvituma pisinärilisi.

Aseta väärtuslikumad esemed selliselt, et need võõrastele pilkudele läbi akende kergesti nähtavad ei oleks.

Kui suvekodul on valvesüsteem, ära unusta seda aktiveerida. Samuti teavita naabreid, et oled linna kolinud.

Korja hoovi pealt kokku lahtised ning kergesti lenduda võivad esemed. Tugevad sügistormid suudavad ka aiamööbli õhku tõsta.

Lukusta ja sulge suvekodust lahkudes uksed ja aknad.

Suvekodu on mõistlik kindlustada põhiriskide vastu, milleks on tulekahju, rahe, tuul, vandalism, murdvargus, röövimine ning leke torustikust. Ifis on lisaks eluhoonele kindlustatud ka kuni 10m2 suurused kõrvalhooned.

Sügistalvisel perioodil võib täheldada inimeste suuremat nakatumist külmetushaigustesse, mille üheks tõhusamaks ennetusviisiks on hoolikas kätepesu. Tartu ülikooli peremeditsiini dotsent Marje Oona jagab nõu, miks me haigestume ja kuidas veel end külmetushaiguste eest säästa.

Eesti perearstide seltsi, sh Marje Oona eestvedamisel koostatud patsiendijuhendi materjalis toovad perearstid välja, et arusaam, nagu külmetushaiguse põhjuseks on külmetus, ei pea paika. Külmetushaiguste põhjuseks on viirused, mis nakatavad nina ja kurgu limaskesta ehk ülemisi hingamisteid.

„Neid viiruseid on väga palju. Kõige sagedamini põhjustavad külmetushaigusi rinoviirused, mida on rohkem kui sada erinevat tüüpi. Erinevate viiruste rohkus ongi põhjuseks, miks läbi kogu elu külmetushaiguseid ikka ja jälle põetakse. Külmetushaigus tekib siis, kui nakatutakse sellise viirusega, mille suhtes immuunsust veel ei ole,” kirjeldas TÜ peremeditsiini dotsent Marje Oona.

Oona rääkis, et täiskasvanud põevad külmetushaigusi harvem kui lapsed, sest neil on paljud viirusnakkused juba läbi põetud ja nende vastu kaitsekehad olemas. Ka alla kuue kuu vanused lapsed põevad külmetushaigusi harvem, sest esimestel elukuudel kaitsevad last raseduse ajal emalt lootele üle läinud kaitsekehad, mis aga ajapikku lapse vereringest kaovad.

Külmetushaigus on iseparanev haigus ehk mõnikord taanduvad kõik haiguse nähud päeva või paari jooksul, enamasti võtab täielik paranemine aga veidi kauem aega. Oona tõdes, et külmetushaigustesse haigestumise riski saab vähendada väga lihtsate meetodite abil – mitu korda päevas hoolikalt käsi pestes, palju värskes õhus viibides ja ruume korralikult tuulutades.

Külmetushaigus kujuneb tavaliselt välja 12 tunni kuni 2 päeva möödumisel nakatumisest. Teinekord võib haigusel olla ka kuni nädalapikkune peiteperiood. Inimene muutub teistele nakkusohtlikuks juba haiguse peiteperioodil, seega võib osutuda nakkusallikaks ka näiliselt veel terve inimene.

Külmetushaigustesse haigestunud on teistele kõige nakkusohtlikumad just päris haiguse alguses. Oona sõnul tuleks võimalusel jääda kodusele ravile, kuid kui palavikku pole ja enesetunne on rahuldav, võib nohu ja köhaga käia ka tööl: „Viirused levivad küll piisknakkusena köhimisel ja aevastamisel, kuid reeglina peab nakkuse levimiseks olema inimestevaheline vahemaa väiksem kui meeter.“

Oona kirjeldas, et viirused levivad sageli hoopis käte ja esemete (nt käepidemed, mänguasjad, rahatähed) vahendusel, sest kätel ja pindadel püsivad viirused eluvõimelisena tunde kuni päevi. Seetõttu peaks haige inimene köhides ja aevastades katma suu varruka või taskurätikuga, mitte panema suu ette peopesa või rusikat. Viimasel juhul saavad viirused käte vahendusel hõlpsasti edasi levida.

„Kätepesusse tuleks väga hoolikalt suhtuda. Käsi tuleb pesta vee ja seebiga, hõõrudes neid vastastikku poole minuti jooksul ning need siis hoolikalt kuivatada, kasutades võimalusel ühekordset käterätti. Kui vähegi võimalik, tuleks käsi pesta iga kord peale nina nuuskamist ja köhimist. Kui on vahetult kokku puututud köhiva ja nohuse inimesega, kuid puudub võimalus kohe käsi pesta, tuleks vältida kätega silmade, nina ja suu puudutamist kuni kätepesuni,“ rääkis Oona.

Oona tõdes, et külmetushaiguste raviks imepreparaate ei ole, kuid vaevusi (ninakinnisus, peavalu, lihasvalu jt) saab vajadusel leevenda apteegi käsimüügis olevate preparaatidega. „Multivitamiinid ja punase päevakübara preparaadid ei vähenda oluliselt külmetushaigustesse haigestumist, mõnevõrra võib haigestumise riski vähendada probiootikumide tarvitamine. Kahju ei tee mõõdukas küüslaugu ja ingveri tarvitamine. Grippi haigestumist aitab ennetada vaktsineerimine. Teiste nn külmetushaiguste vastu kahjuks vaktsiini ei ole,“ loetles perearst.

Tutvu Eesti perearstide seltsi koostatud patsiendijuhendiga, kus kirjeldatakse hingamisteede infektsioonhaigusi ning nende koduseid ravivõtteid.