EESTI ELU

Ära satu piinlikku olukorda: millal, kui palju ja kus maksta jootraha?

Võrumaa Teataja 26 Juuli 2017 Comments ()

Ettevõtluskõrgkooli Mainor turismi- ja restoraniettevõtluse õppejõud Anne Roosipõld räägib, millistes riikides reisides on jootraha maksmine kelneritele, juuksuritele, taksojuhtidele ja paljude teiste ametite esindajatele kohustuslik ning millistes see lausa teenindajat solvab.

Tõenäoliselt on jootraha andmine pärit 16. sajandi Inglismaalt, kus kohvikutes ja hiljem ka pubides olid messingist urnid kirjaga „To insure promptitude“ (kindlustamaks õigeaegsuse). 18.sajandil kasutati Londoni kohvikutes kasti sildiga T.I.P. (To insure promptness - tagamaks kiiruse), kuhu panid inimesed, kes tahtsid erilist teenindust, mõne mündi.

Kolm kõige olulisemat põhjust, miks inimesed jootraha maksavad on teenindajale tänulikkuse näitamine ja sissetuleku täiendamine ning sotsiaalse normi järgimine. Jootraha antakse ka negatiivsetel põhjustel, aga need on vähemolulised. Näiteks vältida süütunnet ja häbi, kartus saada teenindaja halva tuju osaliseks ning vältida tulevikus viletsat teenindust.

Jootraha etikett erinevates riikides

Riigid, kus jootraha maksmine on solvav:

Jaapanis ei maksta jootraha kunagi! Jootraha andmine nii restoranis, ilusalongis, taksos või mujal kohtades solvab teenindajaid. Hind on hind, sellele pole vaja enam midagi lisada! Sama kehtib ka Lõuna-Koreas.

Hiinas ei ole samuti kombeks jootraha anda. Küll aga on hakatud lisama kõrgetasemelistes restoranides arvele 10-15% teenustasu.

Riigid, kus jootraha maksmine ei ole kombeks:

Singapuris on tavaliselt arvele juba lisatud 10% teenustasu. Kohalikud ei jäta kunagi jootraha, aga turistid võivad.

Hong-Kongis on tavaliselt 10-15% teenustasu juba arvele lisatud. Siiski on viisakas hea teeninduse puhul jätta mõni dollar teenindajale.

Omaanis ja Kataris ei ole jootraha maksmine kombeks. Küll aga on teenindajatel hea meel, kui turistid seda teevad. Keskmine summa, mida turistid jätavad, jääb 10% piiresse.

Prantsusmaal tähendab service compris, et teenustasu on arvele lisatud. Üldiselt jootraha ei oodata, aga kohalikud jätavad vahel kelnerile 10% ringis.

Iisraelis on jootraha lisatud juba arve sisse. Ühe kohaliku seekli võib siiski hea teeninduse puhul kelnerile jätta.

Soomes üldiselt jootraha maksmist ei oodata, küll aga võib seda teha 10-15% arvest.

Riigid, kus jootraha maksmist väga oodatakse:

Indias oodatakse jootraha maksmist igal pool ja 10% arvest on küllaldane.

Filipiinidel tuleks kontrollida, kas arvesse on juba lisatud teenustasu. Kui jah, siis piisab 1-2 dollarist. Kui ei, siis oleks hea jätta teenindajale 10% arvest või isegi veidi rohkem.

Namiibias ei ole jootraha maksmine küll kohustuslik, kuid seda oodatakse. Jootraha võiks maksta mitte vähem kui 10% arvest, aga tavaliselt mitte üle 100 Namiibia dollari.

Türgis (nagu ka Eestis) oodatakse jootraha maksmist sularahas. Keskmiselt makstakse 10% või isegi veidi rohkem.

Riik, kus jootraha maksmine on kirjutamata reegel:

USAs tuleks jootraha maksta alati. Ametlikult ei ole küll kuskil fikseeritud, aga see on see kirjutamata reegel ja soovituslik jootraha summa on viimastel aastatel tõusnud. Nii on nüüd restoranides soovituslik jootraha määr 20% endise 15% asemel. Erilise, esmaklassilise teeninduse eest soovitatakse maksta isegi 25% summast. Kui mõni klient maksab aga 10%, siis ei ole ta ilmselt üldse teenindusega rahul. Kui külastajate seltskond on üle kuue või üle kaheksa inimese, siis lisatakse jootraha (tavaliselt 18%) automaatselt arvele.

Endale kindlustunde tekitamiseks on hea enne reisi kohalikud viisakuskombed selgeks teha. Infot leiab nii internetist kui TripAdvisorit lugedes.

Enamiku ebaseaduslike piiriületuste taga on hooletus

Võrumaa Teataja 20 Juuli 2017 Comments ()

Lisa anonüümne kommentaar

Poolaastaga avastasid piirivalvurid üle poolesaja ebaseadusliku piiriületuse, millest suurem osa juhtus hooletult Peipsil navigeerinud paadijuhtide või piiriäärset ala külastanud turistidega.

Enim ajutise kontrolljoone ületusi avastati piiriäärsel alal Värska vallas. „Järvel käib üksjagu kaugemalt tulnud kalastushuvilisi, kes ei märka tähistusi või teevad valearvestuse kontrolljoone kulgemisest. Mõni peab toodreid ekslikult võrguliinideks ning mõni selgitab ületust kehvade ilmaoludega,“ rääkis Lõuna prefektuuri piirivalvebüroo politseimajor Andres Vesselov.

Järvel liiklejate kõrval puutub piirivalve tihti kokku ka Setomaad ja seal toimuvaid üritusi külastavate turistidega, kes üldjuhul ei pane tähele piiriäärsele alale paigaldatud liikumist piiravaid hoiatus- ja liiklusmärke. „Saatse-Värska teel on kaks Venemaa territooriumile jäävat teelõiku, mida tohib läbida üksnes sõidukiga ja peatumata, mitte jalgsi. Üks umbes 30 meetrit pikk teelõik jääb Verhulitsa külla ning teine samasugune on kilomeetrine lõik Saatse saapas Lutepää ja Sesniki külade vahel,“ kirjeldas Andres Vesselov kohti, millele lähenedes tuleb arvestada harjumuspärasest erinevate nõuetega.

Suve teises pooles liigub piiriäärsetes metsades jällegi enam inimesi, kes on seene- ja marjasaagi otsingutel. „Selleks, et keegi tahtmatult piiri ei ületaks, tuleb aegajalt silmad korvilt kõrgemale tõsta ning veenduda, et kontrolljoonest ollakse piisavalt kaugel,“ soovitas politseimajor. Kui inimene piiriäärseid olusid ei tunne, on mõistlik enne külastust teha kaardil selgeks, kuidas ajutine kontrolljoon kulgeb. „Piiriveekogul liigeldes tuleb juhinduda kollastest toodritest ning maismaal piirirežiimi ala tähistavatest punase käega hoiatussiltidest. Piiriposti kõrval seistes ollakse juba piirirežiimi alas, kus kõrvalistel inimestel on keelatud viibida;“ rõhutas Vesselov.

Tänavu kuue kuuga avastasid piirivalvurid idapiiril 52 ebaseaduslikku piiriületuse juhtumit, mille käigus peeti kinni 88 inimest. Vahejuhtumitest ligi pooled olid seotud puhketegevusega, lisaks avastati kuus ebaseadusliku rände ning viis salakaubaveo juhtumit. Mullu samal ajal oli ebaseaduslikke piiriületuse juhtumeid 54 ning kinni peeti 110 piiririkkujat.

Telefoni remondi ja hooldusega seotud vaidlusi on võimalik ennetada

Pille Kalda Tarbijakaitseameti kommunikatsiooniekspert 14 Juuli 2017 Comments ()

Lisa anonüümne kommentaar

Võrumaa Teataja

Kuna nutitelefon on pea igaühel, siis üha sagedamini kurdavad tarbijad, et remondi käigus on telefonile tekitatud mehhaanilisi vigastusi, mida enne ei esinenud. Selliste vaidluste tekkimist saavad ennetada nii tarbijad kui kauplejad fikseerides seadme täpse olukorra erineval viisil.

Oma telefoni, tahvelarvutit või muud nutiseadet remonti viiv tarbija soovib eelkõige, et see kiiresti ja kvaliteetselt taas töökorda saaks. Seadmele järele minnes eeldab tarbija, et talle tagastatakse seade, mis on remonditud ja mida saab taas ilma probleemideta kasutama hakata. Kurvad on aga sellised olukorrad, kus seadme vastuvõtmisel avastab tarbija, et seadme remondi ajal on tekkinud sellele mehhaanilised vigastused, mida enne remonti andmist ei olnud. Tarbijate pöördumised ja avaldused tarbijakaitseametisse ning tarbijavaidluste komisjonisse seoses remondi ajal seadmele tekitatud mehhaaniliste vigastustega on aga üha sagenev nähtus.

Kohustus tõendada remondieelset seisukorda lasub tarbijal

Taoliste vaidluste tekkimist on võimalik ennetada nii tarbijatel kui kauplejatel. Selleks, et tagada enda õigused ja hoida ära ebameeldivused seadme remontimisel, on äärmiselt oluline tarbijal koos müüjaga fikseerida seadme remondieelne seisukord. Tähelepanu väärib asjaolu, et olukorras, kus seadmel esinevad mehhaanilised vigastused, mida väidetavalt enne remonti ei olnud, lasub tarbijal seadme remondieelse seisukorra tõendamise koormus. Kui seadme remondieelne seisukord on jäänud fikseerimata, on tarbijal hiljem äärmiselt keeruline tõendada mehhaanilise vigastuse tekkimise aega ja kohta ning sellisel juhul müüjale esitatav kahjunõue on suure tõenäosusega perspektiivitu.

Kuigi suuremate kaupluste teenindajad koostavad enamasti seadme vastuvõtmisel ka vastava akti, kirjeldades seadme seisukorda, võib see sageli olla pigem üldsõnaline ja mitmeti mõistetav, andmata sealjuures tegelikult igasugust ülevaadet. Seetõttu ei pruugi vaidluse korral kirjalik akt üksi olla alati piisav tõend seadme remondieelse seisukorra tõendamisel. Näiteks on tarbijavaidluste komisjon väljendanud enda seisukohta ka selliselt, et kaupleja teenindaja ei oma spetsiaalseid võimalusi ega tootja poolt antud õigusi, et vastuvõtmise käigus tuvastada kõik seadmega seotud asjaolud, mistõttu seadme vastuvõtmisel koostatud dokument ei pruugi seadme seisundi määramisel omada tõenduslikku tähendust. Tarbijavaidluste komisjon on selgitanud, et hinnangu seadme seisukorrale on pädev andma tootja poolt sertifitseeritud hoolduskeskuse tehnik, kelle koostatud akt on käsitletav piisava tõendina seadme seisukorra üle.

Fikseeri seadme olukord mitmel viisil

Seega on parim viis enda edaspidiste õiguste kaitsmiseks seoses nutiseadme remontimisega ja selle seisukorraga, fikseerida võimalikult täpselt selle remondieelne seisukord koos müüjaga. Selleks soovitab tarbijakaitseamet esmalt koos müüjaga panna kirja võimalikult detailselt seadme seisukord, viidates mehhaaniliste vigastuste täpsele asukohale, ulatusele ja sügavusele. Lisaks on soovitav seadme remondieelne seisukord kindlasti jäädvustada igast vaatest ka fotodel või videol. Praktika näitab, et selgete fotode või videote abil nutiseadme remondieelse seisukorra fikseerimine on üks parimaid tõendeid ja võimaliku vaidluse vältimise viise.

Cristen Helendi, tarbijakaitseameti järelevalve osakonna jurist

EESTI ELU

DIGILEHED

LOE VEEL

VIIMATI LISATUD

ARVAMUS

KRIMI

Võru LV istung

ENIMLOETUD

20 PÄEVA ENIMLOETUD