Iga viies osaajaga töötaja soovib rohkem töötada

Statistikaameti teatel tahab ja on võimaluse avanemisel valmis töötama suurema koormusega iga viies osalise tööajaga töötaja; 2011. aastal oli selliseid alarakendatud osaajatöötajaid ameti andmeil enam kui 12 000.

2011. aastal töötas Eestis osalise tööajaga ligi 65 000 inimest ehk kümnendik töötajatest. Neid osaajatöötajaid, kes sooviksid ning kelle elukorraldus ka võimaldaks teha tööd suurema koormusega, nimetatakse vaeghõivatuteks. Kõigist osaajatöötajatest oli neid mullu 19 protsenti.

Viimasel kolmel aastal on vaeghõivatute osatähtsus osaajaga töötajate hulgas püsinud 20 protsendi piires, märkis amet oma teates. Üldtrendina on vaeghõivatuid viimase kümnendi jooksul siiski vähemaks jäänud. Kui 2000. aastal oli neid kõigist osaajatöötajatest 30 protsenti ehk üle 16 000, siis 2008. aastal, kui kestis veel majandusbuumi mõju, vaid 10 protsenti ehk alla 5000.

Vaeghõivatuid on keskmisest enam mitte-eestlaste, madalama haridustasemega inimeste ja vanemaealiste seas. Kui Euroopa Liidus keskmisena on kõigist osaajaga töötavatest meestest vaeghõivatuid protsentuaalselt märksa enam kui naisi, siis Eestis on see näitaja naiste ja meeste puhul enam-vähem võrdne.

Mitteaktiivseid tööotsijaid (mittetöötavad inimesed, kes otsivad tööd, kuid ei saaks töö leidmisel kohe tööle asuda) oli 2011. aastal 1500 ning mitteaktiivseid töösoovijaid (mittetöötavad inimesed, kes sooviksid töötada, kuid ei otsi aktiivselt tööd) 44 100.

Statistikaamet avaldas statistika andmebaasis kolm lisanäitajat tööpuuduse kohta. Need kirjeldavad kolme elanikkonna rühma, kelle olukord tööturul sarnaneb mitmes aspektis töötute omale, kuid kes Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) töötu definitsiooni alla ei mahu. Töötuks loetakse inimene, kelle puhul on korraga täidetud kolm tingimust: ta on tööta, otsib aktiivselt tööd, on töö leidmisel valmis kahe nädala jooksul tööle asuma.

Need kolm elanikkonna rühma on: vaeghõivatud osaajatöötajad, mitteaktiivsed tööotsijad, mitteaktiivseid töösoovijaid (siia kuuluvad ka heitunud). Tavapärases tööturukäsitluses, mis jagab inimesed tööga hõivatuteks, töötuteks ning tööturul mitteaktiivseteks, loetakse kaks viimatimainitud rühma majanduslikult mitteaktiivse rahvastiku (õppijad, pensionärid, kodused, heitunud) hulka. Samas on neil töötutega kindlasti olulisi sarnasusi. Neid rühmi võib vaadelda omamoodi potentsiaalse tööjõureservina, kuna teatud tingimustel võivad nad üpris tõenäoliselt tööle asuda.

Avaldatud lisanäitajad aitavad ameti teatel laiemalt kaardistada tööpuuduse ulatust ühiskonnas ning pakuvad seega lisainformatsiooni tööturustatistikas ühe enim kasutatava näitaja, töötuse määra kõrvale.

Kõik ülaltoodud andmed põhinevad tööjõu-uuringul, mida statistikaorganisatsioonid korraldavad ühtlustatud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides. Eesti statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest.

bns