Menu

.      

Riigikogulane vastab Estonia katastroofi kohta

Foto: WikipediaKÜSIMUS–VASTUS • Pühapäeval möödub 20 aastat kogu Eestit raputanud šokist – Eesti ja Rootsi vahel sõitnud parvlaeva Estonia katastroofist, kus hukkus pardal olnud 989 inimesest 852.

Estonia uppumine mõjutas kas otseselt või kaudselt kõiki Eestis elavaid inimesi, Võru linna jaoks tähendas see 17 inimese kaotust. Uppus terve Võru linna ametlik delegatsioon, nii linna juhid kui ka ettevõtjad eesotsas linnapea Jaak Otiga.

Kuivõrd õnnetuse uurimist saatis salapära ning vaatamata esialgsetele lubadustele laeva üles ei tõstetud, on siiani levinud rida vandenõuteooriaid laeva tegeliku uppumise kohta – alates allveelaevaga kokkupõrkest ja raharöövist kuni pommi ning tuumalõhkepeade uputamiseni. Õli lisas tulle kapten Avo Pihti väidetav pääsemine ja tema hilisem kadumine. Kuni laev lebab 70 m sügavusel merepõhjas, ei tea täielikku tõde ilmselt keegi. Või kui teab, siis ei saa sellest laiem avalikkus tõenäoliselt kunagi teada.

Uurisime Estonia katastroofi ja selle mõjude kohta meie riigikogulastelt ning küsisime:

1. Tänavu 28. septembril möödub 20 aastat parvlaeva Estonia uppumisest, mis röövis korraga 852 inimelu ja vapustas kogu maailma. Millised olid teie isiklikud kokkupuuted selle tragöödiaga?

2. Kas teie arvates selgub kunagi lõplik tõde selle õnnetuse kohta ja kui jah, siis millal?

Valdo Randpere (Reformierakond): Minu kõige otsesem ja isiklikum kokkupuude selle katastroofiga oli, et mu väga hea sõber Urmas Alender hukkus selles katastroofis.

Mis puudutab katastroofi põhjuseid, siis usun ma ametliku uurimiskomisjoni raportit, mille kohaselt põhjustas õnnetuse laeva halb tehniline olukord koosmõjus ilmaoludega. Olen läbi lugenud nii uurimiskomisjoni poolt tehtud raporti kui ka laevatehase hinnangud ega usu seetõttu mingeid konspiratsiooniteooriaid pommidest, allveelaevadest ega muudest müstilistest asjaoludest.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Mäletan väga hästi seda 20 aasta tagust halli septembripäeva. Hommikul ärgates ja uudiseid kuulates ei jõudnud toimunu hästi kohalegi. Estonia, kuidas see on võimalik jne? Päeva arenedes hakkas ka katastroofi ulatus selgeks saama. Ega esimestel päevadel pärast laevahukku polnud ka selget infot selle kohta, kes olid laeval ja kes pääsesid. Tuli välja, et laeval oli minu kursusevend maaülikoolist koos oma isaga. Kursusevend õnneks pääses, tema isa kahjuks mitte. See kursusevend võttis laeval toimunu kokku sõnadega: „Oli kui õudusfilmis, milles olin peaosaline.”

Laevahukku ja selle põhjuseid on palju uuritud. Usun, et suures plaanis on kõik selge ja tegemist oli paljude halbade asjaolude kokkulangemisega. Tahaks väga loota, et katastroofist on õpitud ja järeldused tehtud ning sellised õnnetused enam ei kordu.

Rein Randver (SDE): Parvlaeval Estonia oli sel traagilisel ööl ka minu tuttavaid kodukülast ja mujalt. Oli noori, oli ettevõtjaid. Kiiresti uppunud laeva katastroofi põhjusi on kajastatud erinevalt ja õigustatult tekitab see meis küsimusi. Seega ei ole meil toimunust ülevaadet ja usutavat vastust. Aeg leevendab leinavalu, aga me ei unusta seda sündmust kunagi. Aeg võib veel anda ka vastuseid, miks see kõik juhtus.

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Isiklikul ega perekondlikul tasandil minul õnneks Estonia hukuga traagilist kokkupuutumist ei olnud. Keegi lähedastest laeva pardal seda reisi kaasa ei teinud. Küll rabas õnnetus mind kui eestlast ja ajakirjanikku. Neil ühiskonda vapustanud päevil esitasime endile lõpmatu arv kordi küsimuse, et kuidas sai selline õnnetus Eesti riigis juhtuda. Riigis, mis paistnud silma eeskujuliku elukorralduse ja kõiksugu tehniliste eeskirjade piinliku täitmise poolest. Kahjuks jõudsime ikka järeldusele, et õnnetusele aitas kaasa uut ühiskonda haaranud krahmamise, ärastamise ja kiire kasusaamise laine. Õnnetuse kohta avaldatud teadete kohaselt jäi tahtmatult mulje, et laev oli reisiks ette valmistatud halvasti ja tehniline kontroll oli pealiskaudne. Vaieldi ka selle üle, kas Estonia kui rannalähedasteks sõitudeks ettenähtud laev ikka võis sel marsruudil sõita.
Jääb praeguseni mõistatuseks, kuidas torm laeva nii kiiresti põhja võis viia. Neile, kel huvi, soovitan USA autori Drew Wilsoni raamatut „Auk”, mille andis välja Tallinnas Nõmme Raadio toimetus.

2. Arvan, et Eestis võib olla vaid kolm-neli inimest, kes Estonia õnnetuse õiget põhjust teavad. Neist tuntuim on ekspeaminister Mart Laar. Rootsis on teadjaid inimesi ehk rohkem. Ent vaevalt, et keegi neist lähiajal rääkima hakkaks. Võib-olla teeksid nad seda kunagi edaspidi, kui on kõrges vanaduses, enne igavikuteele lahkumist. Suure valekoormaga ei taha inimene viimast teekonda ette võtta.

Minul on enda jaoks vastus olemas. Estonia huku saladust me päris täpselt teada ei saagi, aga saladus on olemas. Ega asjata keelatud rangelt ära kõikvõimalike ekspeditsioonide saatmine merepõhjas lebava Estonia pardale. Ega niisama nalja pärast Rootsi ja Eesti valitsuse ühine ning ennekuulmatu otsus vastu võetud. Otsus Estonia korpuse betooniga ülevalamise kohta. Teist sellist surnukehasid ängistavat lahendust laevahukkude ajalugu ei tea. Miks oli tarvis rahulikult Balti mere põhjas lamav laev kivisse valada? Miks ei korraldatud mõnda uut riiklikul tasemel kontrollitavat laskumist laeval, et tõde välja selgitada? – Sellepärast, et see tõde oleks Eesti mainet kõvasti kahjustanud.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Minul selle õnnetusega kokkupuude otseselt puudub ja minu sugulastest või tuttavatest sellesse õnnetusse keegi ei sattunud. Kaudselt puudutas ja puudutab see õnnetus Eesti inimesi tänase päevani ja nende jaoks, kes kaotasid lähedase, ei saa see kurb sündmus kunagi ununeda. Aeg neid haavu ei paranda, sest tegemist oli rahuaja suurima katastroofiga.

Kardan, et meie põlvkond täit tõde selle õnnetuse kohta teada ei saa, sest väga palju on selles loos selgusetust. Alles võisime lugeda Rootsi meediast, et laevalt on palju asju minema viidud ja laevavrakki on raske kaitsta.

Rahva jaoks jäävad paljud lugude tagamaad saladuseks. Küsin, kas saame kunagi teada, kes olid need inimesed, kes Autorollo loos 17 miljonit krooni sularahaautomaadist välja võtsid ja kes riigikogu arvutist pangaülekandeid tegid? Kes oli see isik, kes sai Venemaalt kätte üle 20 miljoni dollari VEB Fondi raha ja kas see meedias väljaöeldu vastab tõele, et tegemist on kõrgel positsioonil oleva Reformierakonna liikmega? Neid vastuseta küsimusi, mida rahvas peaks teadma, on meie riigis kahjuks palju ja sellist olukorda soosib see, et ühed erakonnad on võimule liiga kauaks jäänud.
Olen veendunud, et kui riigis võim muutub, saavad avalikuks paljud uudised, mida hetkel kiivalt salastatakse.

Priit Sibul (IRL): Minul isiklikke kokkupuuteid selle Eesti taasiseseisvumisperioodi suurima tragöödiaga ei olnud. See on kujuteldamatu, kui palju kurbust, segadust ja vastuseta küsimusi on see erinevatesse Eestimaa peredesse toonud. Ma kardan, et need on küsimused, millele ei saabu kunagi rahuldavat, selget ja üheselt mõistetavat ning aktsepteeritavat vastust.

Inara Luigas (SDE): Parvlaeva Estonia hukkumine 1994. aasta 28. septembri varahommikul on kurb mälestus. See oli šokk meile kõigile. Paljud kaotasid oma väga lähedased inimesed – emad, isad, paljud oma head sõbrad ja tuttavad. Olin siis värske vallavanem Mikitamäel ning mäletan, kuidas istusime hommikul tummalt töölaudade taga ja olime võimetud midagi tõsist tegema. Selle tragöödia suurus jõudis kohale tasapisi. Kuna mu vend ja õemees olid tol ajal meremehed, oli esimene mõte tol päeval neile. Ega ometi nendega midagi pole juhtunud, on nendega kõik hästi? Läbi nende kahe oli loomulikult tuttavaid, kes merega seotud, palju. Kõigest, mis seal juhtus ja mis seal juhtuda võis, räägiti meie peres kaua. Mõni jutt oli elu näinud meremeestelt pragmaatiline, mõni kaldus tol hetkel ulmevaldkonda. Tegelikult räägitakse sellest meie peres siiamaani. Paljud asjad olid vaieldavad siis, paljud on vaieldavad ka praegu. Kirjutatud raamatud huku uurimisest ja lood traagilisest sündmusest on lugemist väärt ning panevad mõtlema.

Ma usun, et paljud teavad tegelikke põhjuseid, miks parvlaev ikkagi uppus. Millal keegi sellest avalikult ja ausalt rääkima hakkab, seda ei tea.

28. septembril langetame hetkeks pea, mälestame hukkunuid ja avaldame kaastunnet kõigile hukkunute lähedastele.

Kalvi Kõva (SDE): Olgu rahu neil seal märjas hauas!
Aivar Rosenberg (Reformierakond) ei vastanud.
Jaak Aaviksoo (IRL) ei vastanud.


 

20 PÄEVA ENIMLOETUD