KODUAED • Kuigi päevalilledele on esimesed öökülmad liiga teinud, saab nende endisest uhkusest ikka veel aimu kõrgusesse sirutuva varre ja natuke longus pea järgi. Ka viimased lõvilõuad kössitavad peenral, nendegi aeg on otsas … Sügis võimutseb kõikjal.

Meid kutsus oma päevalille vaatama Mati Kondimäe, kes elab Kosel aiandite tagumises reas ja seda juba üle kahekümne aasta. Lumivalge elumaja ja lumivalged kõrvalhooned, korras aiake maja taga ning tomatitest ja kurkidest tühjaks jäänud kasvuhooned – selline on esmapilgul haaratu. Peremees ise, endine Võru kooperatiivi juhatuse aseesimees, nüüd 75aastane pensionär, on aga vähe oma endisest olekust kaotanud. Kõrget kasvu ja sirge seljaga – selline on ta praegugi, kui meie ees sammudes uhkelt oma aeda astub. Päevalilled ongi, mis pilku püüavad.

„Pistsin mõned seemned juuni alguses mulda ja neist kasvasid nii ilusad ja kõrged lilled. Kõige pikem on 3,4 meetrit kõrge. Eriti uhke oli ta siis kui õis hästi avali ja värske. Ma imestan, et seeme sai küllaltki hilja mulda, muidu pannakse need ikka mai algul,” rääkis Mati Kondimäe.

Nii palju rõõmu nagu päevalilled toovad Matile teisedki aias kasvavad puud ja põõsad. Must sõstar andis lausa pangetäie marju ühelt põõsalt, kuigi põõsas ise nääpsuke. „Kreegipuu oli vilju täis, aga linnud tahtsid vägisi kõik nahka pista. Küll riputasin sinna CD-plaate, aga ei miskit. Lõpuks lugesin kuskilt, et raadiot ei taha nad sugugi kuulata. Ja nii panin väikese raadio puuvõra vahele hüüdma. Naaber ei saanud algul aru, milleks, aga kui nägi, et kõik kreegid jäid ikkagi mulle, mõistis,” muheleb Mati.

Päris suur aialapp kuulub masikatele. Neil on iga peenra otsas valge silt nimega. „See on minu katsepõld,” räägib Mati uhkusega.

Meil jäi palju jutte rääkimata, kuid päevalill sai nähtud ja nüüd ei eksle me Mati Kondimäed otsides ka Kosel ja Verijärve ümbruses ringi, vaid tuleme otse valge maja juurde aiandite tagumises reas.{fcomment}