Riigikogulane vastab doonorluse kohta

KÜSIMUS–VASTUS • Doonorlus (ladina keeles donare: annetamine, kingitus, heategevus) on heategevus, mis ei nõua palju aega ega vaeva ning sellega saaksid hakkama paljud meist. Doonoritel on erakordne võimalus aidata raskes seisundis patsiente, sest üks vereloovutus võib päästa mitme inimese elu. Igal aastal on ka meie president autasustanud doonoreid Eesti Punase Risti teenetemärgiga. Eesti rongiliiklust korraldav Erlon kuulutas möödunud aasta detsembrikuu kangelasteks doonorid.

Juba aastaid saab Eestis hakata ka vabatahtlikuks elundidoonoriks. Selleks tuleb endale soetada doonorikaart ja seda alati endaga kaasas kanda. Doonorikaardi võib täita iga inimene, kui ta on nõus pärast surma oma elundeid ja kudesid siirdamiseks loovutama.

Seekordsed küsimused riigikogulastele on sellised:

Millised on olnud Teie kokkupuutumised vere- ja elundidoonorlusega? Kas olete ise või on keegi Teie lähituttavatest (vere)doonor? Kuidas ja millega võiks doonoreid motiveerida?

Vastused on toodud saabumise järjekorras.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Olen olnud veredoonor pikki aastaid. Tuleb tunnistada, et minu vereloovutused on ebaregulaarsed ja seotud kampaaniatega. Minu jaoks on doonorlus olemuslikult vabatahtlik tegevus ja motivatsioon peab tulema igaühe enda seest. Küll aga on teavitustöö omal kohal.

Heimar Lenk (Keskerakond): Kokkupuuted on olnud veredoonorlusega samal tasemel kui enamikul meist. Kui on otse kutsutud, olen läinud ja verd andnud. Ka riigikogus on seda mõned korrad tehtud, kui verekeskus meile väljasõidu vereloovutuspäevi on korraldanud. Mul on üsna harv negatiivse reesusega veri ja seda vajatakse sageli. Kui lugeda statistikat, siis iga vereloovutus aitab vähemalt kolme patsienti. Eesti haiglates tehakse vereülekanne ligi 20 000 patsiendile aastas. Seega on doonorlus tõhus abi neile, kes sattunud traumadesse või raskesti haigestunud. Elundidoonorlusega pole ma tegelnud, kuid Moskva ülikoolis televisiooni erialal õppides tegin ma koos eestlasest kinooperaatori Vladimir Bogatkiniga oma diplomitööks dokumentaalfilmi võõra neeru saanud tallinlasest. Talle siirdati neer rahvusvaheliselt kõrgelt tunnustatud Moskva neerukeskuses. Sain üksikasjalikult tutvuda elundidoonorlusega, mis on praeguseks muutunud tähtsaks haruks tänapäeva meditsiinis. Meie filmikangelase tarvis oodati neeru nädalate viisi, et ehk juhtub kusagil mõni traagiline õnnetus, kus inimene ellu ei jää, kuid tema elundid kõlbavad kasutamiseks teise inimese elu päästmiseks. Meie kaasmaalane saigi uue neeru autokatastroofi sattunud noorelt Moskva mehelt. Kogu see elundide äraandmine ja hukkunu sugulaste otsuste tegemine vajab sügavat filosoofilist analüüsi. Otsus pole kerge, kuid on üllas, kui sellega päästetakse teise elu. Kahjuks on viimastel aastakümnetel selle humaanse tegevusega kaasnenud ka elundite äri, kus lapsi röövitakse selleks, et saada terve liiges, elund või mitu korraga. See on kohutav äri, mis toob suuri kasumeid, kuid sandistab lapsi või hävitab inimelusid raha nimel. Mul on tunne, et elundidoonorlus on tihti kontrolli alt väljunud. Teema on üsna õõvastav, kuid rahaahne kapitalism inimlikkuse peale ei mõtle. Nii sünni kui ka surmaga tehakse äri.   

Uno Kaskpeit (EKRE): Olen veredoonorlusega kokku puutunud ning mul on haruldane veregrupp. Mäletan, et valges kitlis tädi ütles, et sinu veri kõlbab nii mõnelegi, kuid sinu endaga võib tekkida probleem, kui verd on vaja. Teenistuses olles, kui veel noor olin, andsin kolm või neli korda verd.

Ma ei tea, kas veredoonoreid peaks-võiks motiveerida, see on heategevus, mis annab hea tunde, et saad kedagi aidata. Kui selle eest hakatakse raha pakkuma, siis võib sellest kujuneda rahateenimise mudel. Pigem hoida seda teemat aktuaalselt pildil ja tunnustada neid, kes verd loovutavad. Mäletan, kui olin noor poiss, siis oli minu ema aktiivne doonor ja see tegevus kestis aastaid.

Elundidoonorlusega ei ole kokkupuuteid olnud, kuid kindlasti on see tänuväärne tegevus, kui selline olukord peaks kellelgi ette tulema.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Hindan väga kõrgelt nende inimeste panust, kes tegelevad doonorlusega. Mina ise ei ole doonor olnud ja ei tea ka ühtegi lähituttavat, kes oleks doonor. Võib-olla isegi mõni tuttav on, aga ta ei pea sellest avalikult teada andma.

Doonoritel peaks olema kindlasti mingi motivatsioonipakett, sest hea tahe peaks saama ka ühiskonnalt väärilise tasu.

Arno Sild (EKRE): Minul endal kokkupuuteid vere- ja elundidoonorlusega ei ole olnud. Küll aga pean oluliseks, et arstiteaduses ja ka praktikas selle temaatikaga tõsiselt tegeletakse ja praktiseeritakse, doonorivere vajadus on ajast aega olnud suur. Mul on mitu tuttavat doonorite hulgas, austan väga nende inimeste missioonitunnet, samuti ei ole kohanud nende hulgas kedagi, kes täidaks oma doonorikohustusi mingitel muudel põhjustel peale soovi kaasinimesi aidata. Pean positiivseks ka eriti viimasel ajal arenenud elundidoonorlust, kuid see peab toimuma kõigi osapoolte nõusolekul ja humaansetel kaalutlustel. Murede lahendamisel peavad inimesed ikka üksteist võimaluste piires aitama. Toetan mõtet, et doonoreid on tingimata nende tegevuses vajalik motiveerida nii moraalselt kui ka materiaalselt.

Ivari Padar (SDE) ei vastanud.

Anneli Ott (Keskerakond) ei vastanud.

Kalvi Kõva (SDE) ei vastanud.

Liina Kersna (Reformierakond) ei vastanud.

Maire Aunaste (IRL) ei vastanud.

Priit Sibul (IRL) ei vastanud.