Sasipuntrad vajavad mõistlikku lahtiharutamist

Meil on parlamentaarne riik ja juhtimiseks valime Riigikogu, kes moodustab valitsuse. Riigi juhtimine peab toimuma tasakaalustatult: eelarve peab olema tasakaalus ja selle saamiseks rakendab riik kõik oma hoovad nii tulude saamiseks kui ka kulude kärpimiseks. Riik ei ole konstateerija, et raha ei ole ja kõik. Samas tehakse kulutusi, mis riivavad rahva õiglustunnet. Meenub, et avalikuks tuli ka välisministeeriumi eelarvesse mittetulundusühingu moodustamine, milleks vajalik summa kattis koondatud päästetöötajate palgavajaduse. Pärl oli see, et tippjuhile loodi veel üks asetäitja koht.

Kolmapäeval, 7. märtsil jätkus „Pealtnägija” saates poldri saaga arutamine. Minu arvates oli põllumajandusministri esinemine Riigikogus selline, et mehelik tegu oleks tal ise tagasi astuda. Võib-olla paneb Riigikogu asjad paika sellega, et minister asendatakse. Selline käitumine, kus faktidega tõestatakse korralagedus, vastaspool tõestab aga faktid, ei loe midagi ja mingit korralagedust justkui polnud – tüüpiline teerulliga ülesõitmise moodus. Huvitav oleks kevadel või suvel teada saada, millist kasu või tulu need kulutatud miljonid riigile ja rahvale on toonud.

Keerulised protsessid riigis

Riigikogu käes on hoovad riigi juhtimiseks. Parlament paneb paika poliitika üldsuunad riigi valitsemisel. Midagi on mäda, et õpetajate palkade korrastamiseks peavad õpetajad streigi korraldama ja see ei ole ainuke sasipundar. Sasipundar on seegi, kui vastatakse, et raha ei ole. Jah, raha tõesti ei ole. Miks peab aga olema nii, et riik peab miljoneid eurosid kirjutama lootusetute võlgade lahtrisse? Miks ei ole rahvale avalikustatud, milline on valitsuse toimetulemise plaanide komplekt kõikide elualade toimimiseks? Võib-olla meie riik ei olegi suuteline 101-liikmelist parlamenti ülal pidama? Võib-olla ei ole õige nii suurte summadega riigi rahast erakondade rahastamine? Erakondade oma rahaliste vahendite kogumine liikmemaksude näol on peaaegu olematu.

Üks sasipundar on vajalike reformide kava puudumine. Peaks olema nägemus, milliseks elu reformide rakendumisel muutub ja kas see on meile vastuvõetav. Kui see meile vastuvõetav ei ole, siis milline on alternatiivne lahendus? Kui pika aja jooksul üks või teine reform teostub? Iga reform nõuab kulutusi ja neid saab teha võimalike rahaliste vahendite piires.

Riigis toimuvad protsessid, mida on raske peatada. Elanikkond maal ja väiksemates linnades väheneb. Sündivus riigis ei ole vajaliku piirides. Rakendatud meetmed ei ole vajalikul määral sündivust soovitud tasemel hoidnud. Elanikkond vananeb. Töötajate arv väheneb nii demograafilisest situatsioonist tingituna kui ka riigi juhtimisvigadest tingitud töötajatele vastuvõetamatu keskkonna tekkimise tõttu.

Vale on arvamus, et raha ei ole oluline. Sissetulek peab olema selline, et inimene saab ilma luksuseta ära elada. Vastuvõetamatu on see, et on teatud hulk lapsi, kes elavad allpool normaalset elatustaset. Rahvale tuleb selgitada, miks on selline olukord, et valitsus on loonud välismaistele ettevõtjatele maksusoodustustega keskkonna ja ettevõtted viivad maksuvabalt oma tulud Eestist välja.

Riigil peab olema küllaldane maksude laekumine nii siseettevõtluselt kui ka väliskaubanduselt. Iga töötaja peaks olema riigile kallis. Sunniga ei saa kedagi sundida Eestis töötama. Liiga palju on töötuid, sealhulgas neid töötuid, kellel töötahe üldse puudub ja kes loodavad ainult riigi toetusele. Mina arvan, et töötu abiraha peaks tulema nii, et riik tagab töötule töö vastavalt vajaliku abi suurusele ning osavõtja töövõimele ja oskusele. Seni on peetud seda naeruväärseks ja riigi kulul niinimetatud töötahtetuid inimesi toodetud.

Riik peaks tugevdama kontrolli, kuidas omavalitsustele eraldatud raha kasutatakse. Üks markantne lugu Võrust. Volikogu pani paika, et linna juhib linnapea nelja abilinnapeaga. Soliidsele palgale hakati maksma isikliku auto kasutamise kompensatsiooni maksimaalsel määral. Võru linn toimis ka siis, kui oli ainult linnapea ja kaks abilinnapead. Ühe abilinnapea lahkumisel tõsteti märkimisväärselt palka linnapeal ja kolmel abilinnapeal. Palk suurenes ka volikogu esimehel. Sellest kirjutati ajakirjanduses, seda kajastati raadios ja televisioonis. Tulemus on null. Juriidiliselt on kõik korrektne. Rahva seas kutsus see esile pahameele. Volikogu esimehe selge vastus oli, et pole mingi häbi niiviisi toimida. Nii valitsuses kui ka Võru linnavalitsuses on juhtroll Reformierakonna käes.

Kust saada täiendavat raha?

Mina saan meedias kajastatust nii aru, et õpetajate streik oli viimane abinõu valitsusele meeldetuletamiseks, et riigis on midagi mäda.

Ja tõesti on midagi mäda, kui valitsus näeb, et raha ei ole ja kui nõudmised täita, peab päästjatelt, korravalvureilt, teenistujailt või sotsiaalsfäärist osa ära võtma. Mina küll streiki sellisena ei näe.

Streik on suunatud palkade suurendamiseks riigijuhtimise efektiivsuse kaudu. Riik peaks esmalt mõistma, et raha kulutamise õigus ei tulene ainult sellest, kui öeldakse, et koalitsioon oli teatud küsimuses ühel nõul.

Valitsus mõelgu välja ka see, kas täiendava raha saamiseks on vaja: 1) makse tõsta; 2) makse tõstmata maksude ümberkujundamise teel täiendavat raha saada; 3) tõsta makse kaupadelt, mida nimetatakse luksuskaupadeks.

Kui valitsuse juht leiab, et streigisegadus varjutab õpetajate muret, on vaja kehtestada kokkulepped, kuidas peab streik toimuma, kuidas esitatakse adressaadile sõnum, kuidas toetusstreikijad peavad ennast väljendama, et kõik võimalikult ühemõtteliselt toimuvast aru saaks.
Riigikogu liikmed ütlevad väga sageli, et oma tegevuseks on nad rahvalt mandaadi saanud.

Selle jutu peale võib ütelda „Jama!” ja jätkata vanas vaimus. Ajakirjanduses on vilksatanud punased lipud ja sellega kaasnev. Tõsine tähelepanek. Riik peaks hakkama nii toimima, et inimesi märgatakse enne streikimise vajadust. Ma saan aru, et riik on ummikseisu langenud ning sellest välja tulekuks on vaja palju toimuvat analüüsida, hinnanguid anda ja seada selged eesmärgid, kuidas olukorrast välja tulla.